Korea elab tulevikus
Lõuna-Koreas maksavad korterid lossihinda ja üksildust käiakse leevendamas kirikutes, kirjutab Igor Kotjuh.
Võõras ei pruugi alati tähendada eksootilist, ent Korea puhul see on nii. Isegi ülimoodsas Sŏulis on raske leida eluvaldkonda, mis sarnaneks Eestiga. Linn kõneleb sinuga unikaalse tähestiku hangul (loodud teadlaste poolt 1443. aastal, 51 märki) abil ning tänavate ja metroojaamade ingliskeelsed viited on kasutusel reeglina vaid kesklinna kandis, mis tähendab, et uudishimulikum võõramaalane peab panustama oma silma- ja kõrvamälule ehk jätma meelde teatud objekti asukoha või pidama meeles teatud aadressi hääldamist korealase esituses, et vajaduse korral seda hiljem kuuldavale tuua. Kuid ka see pole veel garantii. Kohalik rahvas on heatahtlik ja abivalmis, ent saadud infosse tuleb suhtuda mõnevõrra ettevaatlikult ja kriitiliselt.
Põhjuseks on nende kasvatus: korealase jaoks on oluline oma näo säilitamine, mistõttu ta üldjuhul ütleb, kuhu tuleb minna, isegi kui ei tea täpset vastust. Eksimine on Koreas lubatud, ebakindluse üles näitamine paraku mitte.
Riik, mille kultuur on mitme aastatuhande vanune ja mille elanikkond on kasvanud üle 50 miljoni inimeseni, on töötanud välja oma eetikakoodeksi, arusaama õigest ja väärast, heast ja kurjast. Seda on võimalik täheldada juba teel lennujaamast Sŏuli. Selle poolsada kilomeetrit saab läbida bussiga, mille juht kannab lipsuga univormi ja valgeid sõrmikuid ning enne sõidu alustamist tervitab reisijaid sügava kummardusega salongi poole. Neid viisakaid kummardusi talitsetud naeratuse saatel nägin hiljem veelgi: söögikohtades, rongis, kirjanike kongressil. Korea keeles on viis austuseastet, mida meie tõlkijad annaksid edasi – ekvivalendi puudumise tõttu – vaid kahe sõnaga, “sina” ja “Teie”.
Mu reisimärkmiku esimesed sissekanded märkavad siiski korealaste avatust uuele, eelkõige tehnikasaavutustele. Niipea kui rahvamass jõuab ooteplatvormilt metroovagunisse, võetakse välja telefonid. Mida kõike nendega tehakse: suhtevõrgustikud, e-mail, chat, muusika, e-raamat, teleuudised, arvutimängud... See kehtib ka vagunisse sattunud sõprade seltskonna ja isegi noorpaari kohta – virtuaalsed suhted on samuti olulised. Vanemad inimesed pole sellega nõus, vähemalt nii näib, sõidavad niisama või loevad tavalist raamatut.
Samuti oli esmalt üllatav näha noori naisi laialdaselt kandmas miniseelikuid ja šortse, mis kontrasteerus nende traditsioonilise seesmise tagasihoidlikkusega üldiselt ja Konfutsiuse õpetusega naiste-meeste osas täpsemalt: mees on taevas, naine on maa; naine peab eluaeg kuuletuma ja sõltuma – vanematest, mehest, pojast. Ent sellise riietusstiiliga ei taheta rõhutada naiselikkust (ja hoopiski mitte seksuaalsust), need garderoobiesemed on sooja ilmaga mugavad ja head. Septembri keskmine temperatuur Koreas oli ligi +28 ˚C.
Siiski teeksin siinjuures poolihääli komplimendi korea naistele. Nad on ilusad kogu oma vaguruses. Need, kellel on ümar nägu ja kumerad sääred, astuvad mõõdetud sammul, aeglaselt, justkui nautides iga liigutust, nad meenutavad suurepärast kohevat kassi. Ovaalne nägu jälle teeb suuremaks silmad, selliste naiste sääred ja reied on nii peenikesed ja küünarnukid-põlved nii teravad, et see võimaldab võrrelda neid väleda rohutirtsuga.
Kirjutan poeetiliselt korea naistest, kuna mehed on siin riigis niigi au sees. Kuidas teisiti seletada uut skulptuuri Sŏuli bussijaama lähedal, vast avatud kaubanduskeskuse ees? Me näeme justkui seriaali “Seks ja linn” kangelast. Sihvakas figuur, energiline kõnnak, käte otsas moemajade logodega paberkotid, kuid... Elunautija rollis pole kujutatud mitte keskeakriisist üle saanud naine, vaid hoopis edukas mees, viigipükstes kontoritöötaja.
Üldiselt ilusaid inimesi, nii nagu näeb ilu eurooplane, on Koreas suhteliselt palju. Traditsiooniline riisil ja aedviljadel põhinev köök, mereandide ning linnu- ja loomaliha võrdne väärtustamine, vürtside tarvitamine ning oma keha ja tervise eest hoolitsemist lubav hea elujärg laseb saavutada ja kaua säilitada head füüsilist vormi. Tüsedad inimesed on siin pigem erand. Sageli näevad viiekümnendates aastates mehed ja naised tegelikult nooremana välja. Naised pöörduvad ilukirurgia poole, et korrigeerida oma büsti või huuli.
Söögist tuleb rääkida eraldi. Kohe tuleb mainida, et see on kättesaadav igaühele. See on odav, kvaliteetne ja lähedal. Söömine on midagi praktilist, mis peab saama kiiresti lahendatud. Igal sammul on suured ja väiksed söögikohad, samuti toidupoed (kus saab valmistada endale iseseisvalt kohvi või ülimenukaid kiirnuudleid ramen), millest arvestatav osa töötab 24 tundi päevas. Nii et näljahäda leevendamine on siin n-ö ühe minuti küsimus: tuleb vaid astuda tänavale.
Giidi selgituste kohaselt ei teinud linnugripp H5N1 korealastele liiga kahel põhjusel: kimchi ja söögipulgad. Praeguseks oleme Eestis tuttavad mõlemaga, kuid ikkagi: bukett, mille koostisosadeks on hapendatud hiina kapsas, valge redis, kress, roheline sibul, küüslauk, sinepilehed ja tšillipulber. Korealased panevad alati põhiroa ja rohkete suupistete kõrvale väikse taldriku kimchi’ga.
Söögipulgad on ühekordselt kasutatavad, mistõttu nendel asuvad nähtamatud pahalased ei levinud sealt edasi.
Korea toidupoes ei müüda hapukoort, keefirit ega musta leiba. Minu teine võõrustaja, Kasahstanist pärit korealane, teadis siiski Sŏulis kohta, kus müüakse Taani päritolu (sic!) hapukoort, 970grammine purk maksis kõigest 5 eurot, oli hea paksusega ja väga maitsev.
Lisan siia veel ühe tähelepaneku, mis on seotud korealaste toitumisharjumustega: uurides ümbrust, kui sõitsin rongiga läbi kogu riigi, et jõuda lõunaosas asuvasse Busani, ei näinud ma tee ääres ühtegi looma, olid vaid riisipõllud, linnad ja mäed. Korea on haruldane riik maailmas, kuna umbes 70% selle pindalast on kaetud mägedega. Et põllumaad on vähe ja rahvastiku tihedus suur, pidid võimud igalt hektarilt saama maksimaalset kasu ehk mõtlema kalorites. See ongi põhjus, miks 80% põllumajandusest tegeleb riisikasvatusega: võrreldes loomakasvatusega on kasu kalorites ühe hektari pealt 10–15 korda suurem. Rongisõit oli elamus ka seepärast, et see raudtee on üks kiiremaid maailmas: 420 kilomeetrit läbiti kõigest 2,5 tunniga.
Tasase maa nappus mõjutab omakorda kinnisvaraturgu. Siin ehitatakse pidevalt uusi kortermaju pisikeste korteritega, mistõttu need paneelmajad on üsna kitsad. Ja kallid. Korealased ise ütlevad, et mõnigi loss Euroopas on Sŏuli korterist odavam. Näiteks 43 m² korter, kesklinnast parajal kaugusel, maksab 600 000 eurot. Korteri üürimine on rahaliselt veidi kergem ettevõtmine, kuid ikkagi: 30 m² kortertuba Sŏuli lähistel maksab 500–600 eurot kuus, Tallinnas oleks selle raha eest võimalik üürida avar maja saunaga. Kinnisvara on kallis, kuna – nagu on lihtne ära arvata – see on sõltuvuses maa hinnast: 90% korteri hinnast moodustab maa maksumus. Ja rohelust ei ole tänavatel kuigi palju, kui tegemist pole pargiga.
Võib kujutada ette minu imestust, kui ülalmainitud võõrustaja pani mind magama põrandale. Üks tekk keha alla, teine peale – ja voodi valmis. Hommikul rulliti see “voodi” kokku ja tõsteti nurka.
Teisest nurgast võttis ta väikse laua kokkupandavate lühikeste jalgadega – see madal laud, justkui mänguasi, oli meie söögilaud, ja põrand transformeerus madratsist tooliks. Istuda tuli linoleumile asetatud padjakesel, mistõttu me põlved sööstsid eri suundades üles.
Ütlen ausalt, alguses arvasin – õnneks endamisi! –, et see on n-ö tüüpiline poissmehe elamine. Ning alles hiljem sain teada, et nii näeb välja traditsiooniline korea kodu.
Korea ühiskond austab oma ajalugu, ent on avatud alternatiividele, püüdes neid mõtestada ja viia kokku kohaliku eluga. Konfutsianism, budism ja kristlus moodustavad omapärase sümbioosi, kujundades korealaste mõttemaailma, moraalseid norme ja käitumismalle. Koreas on kuritegevus praktiliselt olematu, mistõttu inimesed võivad viibida väljas kus tahes ja mis tahes ajal. Sŏuli äärelinnas võib hämaruse saabudes silmata ebatavalist illuminatsiooni: neooniga valgustatud ristid. Magalarajoonides on neid kuni kümme tükki pooleruutkilomeetrise ala kohta, tähistamaks erinevaid protestantlikke kirikuid. Vastavad saalid asuvad sageli suuremas hoones, jagades seda igasuguste äridega: kinnisvarabürood (neid on siin enam kui palju), söögikohad, karaoke, arvutimängud jne.
Umbes pooled korealased on mõne religiooni pooldajad, nendest veidi enam kui pooled on kristlased ja veidi vähem kui pooled on budistid. Korealaste jaoks on oluline suhtlemine ja just seda otsitakse ka kirikus. Koduperenaised saavad seal leevendust üksindusele, samal ajal kui mehed on hiliste õhtutundideni tööl. Kas selline võib välja näha kunagine postpostindustriaalne ühiskond?
Üks koht, kus Korea minevik ja tulevik kokku saavad, on kindlasti tänapäeva kunst. Külastasin galeriisid Sŏuli kunstitänaval ning sattusin noore naiskunstniku Choi Ji Youngi esimese isikunäituse “The Story of Lights in Nature” avamisele, mis toimus Gana Art Space’i ruumides. Veinid ja juust, nagu ikka. Kuid üks detail oli teist moodi: avamine ei olnud rõõmus sündmus. Noore autori professorist juhendaja rääkis tõsise näoga, külalised olid samuti vaiksed ja kunstnik ise oli kõige rangema olekuga. Neid on õpetatud, et rõõmu väljanäitamine avalikus kohas pole sünnis, tuleb olla tagasihoidlik.
Või teemade valik, seegi on eriline. Rahvuslik nüüdiskunsti muuseum. Hoovis võtab meid vastu suur plekist inimese skulptuur, taustaks rohelised mäenõlvad ja kosk. Hoones on kesksel kohal sadadest teleritest ehitatud Paabeli torn, iga teler näitab oma filmi, jalamil silt “Sponsored by Samsung Electronics”. Seintel on Korea tänapäeva kunstnike loodusmaalid või sõjapanoraamid. Panustatud on pigem tehnikale kui ideele või kontseptsioonile. Kõige sotsiaalselt teravam teos pärineb samal ajal toimuvalt aastanäituselt. Postamendil lamab inimesesuurune jänes. Korea- ja ingliskeelne tekst teatab järgmist: “Kostüümi sees on Põhja-Koreast põgenenud üliõpilane, kes teenib niimoodi elatist. Palun ärge puudutage teda, et ta saaks häireteta jätkata oma tööd.”
