Kõrvatroppideta võõra linna öös
Läbi pimeda toa jõllitab mind elektronkella punane
silm, mis näitab neli. Üks eriti kaua pidutsenu on alles
nüüd koju jõudmas. Vist kümnes, kel õhtu pikaks
venis.
Tundub, et tean kõigi Windsor Parki hotellis peatuvate
ja hilja peale jäänute tulemisi, sest iga kord, kui kummalise
kriipiva-oigava häälega lift mu toaseina taga tööle hakkab,
mõjub see äratuskellana. Nüüd, kui hommikuni on
jäänud veel mitu tundi, mil võiks kosutavalt magada, on mul
uni aga täielikult läinud. Nean endamisi, et õhtul saabudes
kohe lifti halba ennustavat häälitsust kui ohusignaali tähele ei
pannud. Ja et ei võtnud äsjaselt üle-ookeani-lennult kaasa
tasuta jagatud kõrvatroppe. Nüüd, sel öö ja hommiku
murdumisajal, kui ilmselt esimeste varahommikuste tööleruttajate
kellad juba tirisevad, ei ole mul aga mingit isu hotellifuajeesse minna, et
omale uut tuba nõudma hakata ja siis ühest toast teise kolida.
Püüan olukorraga leppida, lülitan sisse teleri ja vaatan
järgmised tunnid uduste silmadega öösiti jooksvaid
reklaamsaateid, kus püütakse unesegastele kõiksugust tarbetut
träni kaela määrida.
Järgmisel hommikul, kui
hotelli mänedžerile oma paistes silmi näitan ja küsin, kas tema
arvates saab nii telekaamera ette astuda, ei pea ma tegelikult pikemalt
magamatuse põhjuseid selgitama. “Lift?” küsib ta pikka
juttu ennetada püüdes. Valurahaks saan pisut suurema toa, küll
inetu vaatega ilmetule, tundub, et jumala poolt unustatud sisehoovile. Kuid
seal valitseb vaikus. Ent seegi rahu osutub petlikuks: järgmisel hommikul
ei aja mind taas üles mitte äratuskell, vaid kella poole seitsme
paiku hoovi saabunud prügiauto, mille meeskond paistis testivat, kui
võimsalt saastakastide tõstmisel tekkiv kolin vastu kajab. Oh,
well, mõtlesin, järgmisel korral püüan leida toa
mõnes paremas hotellis, sest kolmetärnistes välja puhata ei
saa.
Washingtoni komandeeringutel on hea hotelli leidmine
tegelikult alati probleemiks, sest kui linnas midagi olulist toimub, mida
ajakirjanikuna kajastama saabun, tõusevad tubade hinnad ka kahe- ja
kolmetärnistes võõrastemajades luksushotellide tasemele.
Selles hommikusöögita, kuid tugevat müradieeti pakkuvas hotellis
pidin öö eest välja käima 200 dollarit, paremates
küsiti neil päevil üle 350 dollari ja selliseid arveid oleks
tööandjale raske selgitada.
Ent müra eest ei paku
tegelikult alati kaitset ka hotelli neli ega viis tärni. Mäletan
unetuid öid ühes Pariisi nooblis Pavillonis, Vosgeeside pargi
naabruses, kus transpordilift ulgus kõik ööd nagu
baskervillide koer. Et väike butiikhotell oli viimse kui kohani välja
müüdud, tuba vahetada kahjuks ei õnnestunud. Hiljem lugesin
ühest interneti reisifoorumist, et selles hotellis tuleb alati
kõige soodsama hinnaga pakutavaid tube vältida, sest need on
liftide kõrval ja ilma kõrvatroppideta seal magada ei saa.
Nüüd kammin reiside eel alati netifoorumeid, kõige
paremat nõu saab tavaliselt aadressilt www.tripadvisor.com, kuid selle
Washingtoni hotelli lisaväärtusi ei olnud keegi võtnud vaevaks
kommenteerida. Paar päeva hiljem New Yorki tagasi sõites loen
ajalehe USA Today reisirubriigist, et äsjases ligi 50 000
osavõtjaga uuringus Põhja-Ameerika hotellide kohta nimetati
müra peamiseks probleemiks. Tubade puhtus, see tavaliselt kriitikat
tekitav teema, valmistas muret kaugelt vähem kui magamist segavad liftid,
valjuhäälsed naabrid ning vara
hommikul oma ringe alustavad koristajad, kelle omavahelist, siin USAs enamasti
hispaaniakeelset muljetamist sellest, mis nendega on juhtunud alates eelmisest
hommikust, kui viimati kohtuti, ei suuda vahel ka luksushotellide uksed
summutada. Nii et reisile siirdudes on kõrvatroppide ühes
võtmine – mullu Buenos Aireses ei suutnud ma neid ühestki
poest ega apteegist leida – hea idee. Ja kui algul tundubki nendega
magamine pisut imelik, siis oma kogemustest võin öelda, et sellega
harjub üsna kiiresti.