Läbi pimeda toa jõllitab mind elektronkella punane silm, mis näitab neli. Üks eriti kaua pidutsenu on alles nüüd koju jõudmas. Vist kümnes, kel õhtu pikaks venis.
 Tundub, et tean kõigi Windsor Parki hotellis peatuvate ja hilja peale jäänute tulemisi, sest iga kord, kui kummalise kriipiva-oigava häälega lift mu toaseina taga tööle hakkab, mõjub see äratuskellana. Nüüd, kui hommikuni on jäänud veel mitu tundi, mil võiks kosutavalt magada, on mul uni aga täielikult läinud. Nean endamisi, et õhtul saabudes kohe lifti halba ennustavat häälitsust kui ohusignaali tähele ei pannud. Ja et ei võtnud äsjaselt üle-ookeani-lennult kaasa tasuta jagatud kõrvatroppe. Nüüd, sel öö ja hommiku murdumisajal, kui ilmselt esimeste varahommikuste tööleruttajate kellad juba tirisevad, ei ole mul aga mingit isu hotellifuajeesse minna, et omale uut tuba nõudma hakata ja siis ühest toast teise kolida. Püüan olukorraga leppida, lülitan sisse teleri ja vaatan järgmised tunnid uduste silmadega öösiti jooksvaid reklaamsaateid, kus püütakse unesegastele kõiksugust tarbetut träni kaela määrida.

Järgmisel hommikul, kui hotelli mänedžerile oma paistes silmi näitan ja küsin, kas tema arvates saab nii telekaamera ette astuda, ei pea ma tegelikult pikemalt magamatuse põhjuseid selgitama. “Lift?” küsib ta pikka juttu ennetada püüdes. Valurahaks saan pisut suurema toa, küll inetu vaatega ilmetule, tundub, et jumala poolt unustatud sisehoovile. Kuid seal valitseb vaikus. Ent seegi rahu osutub petlikuks: järgmisel hommikul ei aja mind taas üles mitte äratuskell, vaid kella poole seitsme paiku hoovi saabunud prügiauto, mille meeskond paistis testivat, kui võimsalt saastakastide tõstmisel tekkiv kolin vastu kajab. Oh, well, mõtlesin, järgmisel korral püüan leida toa mõnes paremas hotellis, sest kolmetärnistes välja puhata ei saa.

Washingtoni komandeeringutel on hea hotelli leidmine tegelikult alati probleemiks, sest kui linnas midagi olulist toimub, mida ajakirjanikuna kajastama saabun, tõusevad tubade hinnad ka kahe- ja kolmetärnistes võõrastemajades luksushotellide tasemele. Selles hommikusöögita, kuid tugevat müradieeti pakkuvas hotellis pidin öö eest välja käima 200 dollarit, paremates küsiti neil päevil üle 350 dollari ja selliseid arveid oleks tööandjale raske selgitada.

Ent müra eest ei paku tegelikult alati kaitset ka hotelli neli ega viis tärni. Mäletan unetuid öid ühes Pariisi nooblis Pavillonis, Vosgeeside pargi naabruses, kus transpordilift ulgus kõik ööd nagu baskervillide koer. Et väike butiikhotell oli viimse kui kohani välja müüdud, tuba vahetada kahjuks ei õnnestunud. Hiljem lugesin ühest interneti reisifoorumist, et selles hotellis tuleb alati kõige soodsama hinnaga pakutavaid tube vältida, sest need on liftide kõrval ja ilma kõrvatroppideta seal magada ei saa.

Nüüd kammin reiside eel alati netifoorumeid, kõige paremat nõu saab tavaliselt aadressilt www.tripadvisor.com, kuid selle Washingtoni hotelli lisaväärtusi ei olnud keegi võtnud vaevaks kommenteerida. Paar päeva hiljem New Yorki tagasi sõites loen ajalehe USA Today reisirubriigist, et äsjases ligi 50 000 osavõtjaga uuringus Põhja-Ameerika hotellide kohta nimetati müra peamiseks probleemiks. Tubade puhtus, see tavaliselt kriitikat tekitav teema, valmistas muret kaugelt vähem kui magamist segavad liftid, valjuhäälsed naabrid ning vara hommikul oma ringe alustavad koristajad, kelle omavahelist, siin USAs enamasti hispaaniakeelset muljetamist sellest, mis nendega on juhtunud alates eelmisest hommikust, kui viimati kohtuti, ei suuda vahel ka luksushotellide uksed summutada. Nii et reisile siirdudes on kõrvatroppide ühes võtmine – mullu Buenos Aireses ei suutnud ma neid ühestki poest ega apteegist leida – hea idee. Ja kui algul tundubki nendega magamine pisut imelik, siis oma kogemustest võin öelda, et sellega harjub üsna kiiresti.