Kostüümijakk ja vaesusestigma

Kui esimest korda Colombiasse ärireisile tulin, uurisin õnneks kohalikelt sõpradelt, millistele ärietiketierinevustele ma tähelepanu peaksin pöörama.

„Oleks parem, kui sul on kostüümijakk. Naised kannavad üldiselt põlvepikkusi seelikuid ja kontsakingi,“ soovitas Camilo.

„Minu jaoks on naisterahva puhul kostüümijakk elementaarne!“ lisas Miguel, kõlades kui mõni kuuekümnendate aastate nõukogude naisteajakirja etiketiproua.

Rebendatud teksad, trendikad T-särgid või kõige hullem, lühikesed püksid plätudega, on Lõuna-Ameerika suurtes ärilinnades täielik tabu. Nii riietudes peetakse sind kas turistiks või veel halvemal juhul vaeseks. Imetlen väga siinseid mehi, kes 40kraadises kuumuses mitu tundi kontorist väljas veetes triiksärki, ülikonnapükse ning nahkkingi kandes teist nägugi ei tee. Kohtumistele minnakse oma parimates riietes, et näidata lugupidamist. Kui keegi etiketti ei järgi, võib see kuulutada ärisuhete lõppu.

Riigis, kus üle poole elanikest elab palgapäevast palgapäevani, ei taha keegi vaene välja näha.

Colombia ühiskond on endiselt väga traditsiooniline ning heal perekonnanimel ning seisusele vastaval välimusel on kulla väärtus.

Riigis, kus üle poole elanikest elab palgapäevast palgapäevani, ei taha keegi vaene välja näha.

Cali jaguneb põhimõtteliselt kaheks – Põhja-Cali, kus elavad rikkad, ning Lõuna-Cali, kus elavad tavalised inimesed, kes igapäevase leiva teenimiseks peavad tööl käima.

Põhja-Calis asuvad USA-likud pannkoogirestoranid, väliterrassidega kohvikud, smuutibaarid ning viimase peal korterelamud ja villad, mis eurooplaste elustandarditele nii mõnigi kord silmad ette annavad.

Põhja-Cali elanikud on peaaegu eranditult valged ning kui nad mingil põhjusel teise linnaossa sattuvad, eksivad nad sageli ära. Samas ei julge nad peatuda, et kelleltki teed küsida, kartes autoakent avades röövimise ohvriks langeda. Nad põrutavad lihtsalt kuulikindlate tumedate klaasidega maasturis edasi. See paneb küll muigama, aga samas olen kuulnud liiga palju röövimislugusid, et sellistele turvameetmetele vastu vaielda.

Ebavõrdsus on avalik ning sellest räägitakse sageli ilma häbitundeta. Poliitilise korrektsuse verstapostid saaksid mõnda seisukohta kuuldes infarkti. On täiesti tavaline, et ühiskondlikult madalama positsiooniga kolleeg teietab oma ülemust isegi pärast kümneaastast tutvust. „Omasuguste“ seas räägivad mõlemad aga hoopis vabamalt.

Colombia jõukamates peredes on siiani raudreegliks, et isa pärandab oma ameti ning äride juhtimise poegadele. Ning loomulikult oodatakse, et poeg abiellub seisusekohase naisterahvaga.

Kuidas siis oma pere seisust ning tütarde abieluväljavaateid parandada? Üheks suureks sotsiaalse mobiilsuse väljundiks on Lõuna-Ameerikas alati olnud jalgpall. Väikesed poisid teavad, et isegi ülikooli välja jõudes käivad nad suure tõenäosusega oma vanemate tagasihoidlikes jälgedes. Samuti teavad nad, kuhu Ronaldo vutti mängides välja jõudis.

Ning vutitalendiga poisid on alati oma pere kõige populaarsemad liikmed.