Türgi turg: Hinnad langevad osava kaupleja käes kuni viis korda. (Marika Villa)

Kõige suurema külastajate arvuga muuseum Berliinis on saksa arheoloogide poolt 130 aasta jooksul välja kaevatud antiikesemeid ja Pergamoni altarit näitav sellenimeline muististe muuseum. Sügisel valmis eeshoovis 15 meetri kõrgune rotund, milles antiikset metropoli näeb panoraamina. Esimest korda hoidlatest välja toodud ja eksponeeritud ligi 450 leidu, sealhulgas artefaktid rahvusvahelistest ja erakogudest, loovad hea ettekujutuse elust paari tuhande aasta taguses antiikses pealinnas.

Panoraamil on kõik olemas ja veatu: akropolis Dionysose ja Artemise templitega, teatri ja Pergamoni altariga ning muidugi linnaeluga mäejalamil. Ennast sellesse aega ja kohta sisse mõelda pole üldse raske, siiski otsustasin muljeid võimendada reisiga Antiik-Kreekasse. Võlgadeta Kreekasse, kellele hoopis maailm võlgneb demokraatia, olümpiamängud ja maratonijooksu, filosoofia kui elamise viisi, teadused ja kunstid, “Iliase” ja “Odüsseia”, ning Euroopa oma nime. Kui vanadelt kreeklastelt maailmajagu nime poleks saanud, oleks Euroopa Liit ju Nimeta Liit, eks? Ja rikkust oli neil niivõrd, et jätkus ehitisteks, mis 25 sajandit hiljem ikka uuesti hämmastavad. Lüüdias, kuhu siirdun, vermitigi 2650 aastat tagasi esimesed mündid.

Sealt, Smürnast/Izmirist algab 1500 kilomeetri pikkune sõit piki Egeuse mere rannikut Dardanellideni põhjas ja Miletoseni lõunas. Hea asi elukestva õppimise juures on see, et saab surmani studiosus-reise teha! Tänu hea väljaõppega reisijuhile, kes eeldas eelteadmisi ega kavatsenud korrata algkooli ajalookursust, said nii antiiksed kreeka linnad Trooja, Pergamon, Efesos, Priene, Miletos, Didyma, Neapolis kui ka tänapäeva Türgi mägi- ja kalurikülad Ayvalik, Sirince, Selcuk näo ja sisu.

Need linnad olid ehitatud kindlustena küngastele, kuhu märkamata ligi ei pääsenud. Trooja asukohta on Homeros kirjeldanud “Iliases” üsna täpselt: hästi ehitatud kindluslinn Ida mäe lähedal, üle mäekülje rippu, tuuline ja nelja miili kaugusel merest. Meri on kuni 15 km taganenud, kuid tuuline on Trooja ikka endiselt.

Hissarlik on arvatavasti maailma kõige paremini läbi kaevatud küngas, ja tuntuim kaevaja, isehakanud arheoloog Schliemann avastas küll Trooja, kuid mitte selle õige: tänaseks on välja kaevatud ja kirjeldatud 9 otsastikku asuala ja linna, neist vanim 2600–2250 aastal e.m.a. Suure osa on arheoloogid taas katnud mullaga, kuid Schliemanni barbaarse kaevandi, algselt 40 m pikk, 20 m lai ja 17 m sügav horisontaalselt, läbi ajalooliste aastatuhandete jälgede risti mäkke, osaliselt nähtavale jätnud. Ikka veel pole kõik Trooja saladused ilmsiks tulnud, endiselt kaevavad seda Tübingeni ülikooli arheoloogid ja lisavad uusi leide nüüd juba Türgi kultuuriministeeriumi varahoidlatesse.

Teadlased on veendunud, et kunagi ulatus Trooja kaugemale seni arvatust. Kuhu ka labidaga ei torka, võib sattuda muinasaegsele esemele. Mõnikord näitavad talupojad neid hüvitise huvides muuseumile, kuid riigi 78 arheoloogiamuuseumi on artefakte niigi tuubil täis. Töötajaid olevat kõigis kokku vähem kui NY Metropolitanis, raha veelgi vähem. Kord pika aja takka toimuv varade invertuur näitavat pahatihti ulatuslikke puudujääke: varastamine on kerge, samuti ehtsate väärtuslike esemete asendamine koopiatega.

Mõlemad Meandrid, Suur ja Väike, voolasid kunagi läbi viljaka põllumaa, mis toitis ära Kreeka ja varustas Egiptustki. Need kandsid suudmesse nii rohkesti setteid, et nullisid võimsa sadamalinna Efesose tähtsuse. Jõgedevahelist soist ala on kuivendatud, tulemuseks kinni kasvanud, pooledi kuivanud Büyük- ja Kücük-Menderes. Pinnas meeldib eriti oliivipuudele, ka granaatõuna- ja viigipuudele ning viinamarjadele. Jõesuudme poole, kust kalurid iga päev merel käivad, on lendamas pelikane. Roosad rannaribad vaheldumisi valgetega, see tähendab, et paigas, kus mereveest pleegitatakse soola, peatuvad flamingod. Soolastest pisivähkidest süüakse end nii paksuks, et edasi rännata ei jaksa, ja talvitutaksegi sääl.

Efesoses leiab igaüks selle, mis just teda huvitab: kristlased otsivad Pauluse jälgi ja Maria maja, Aleksander Suurest vaimustunud käivad temast jäänud paikades, Kleopatra üks õde olevat maetud sinna, ja veel ja veel — internetist võib leida kõike, peale isiklikult kogetu ja läbielatu.

Mulle meeldib ennast kujutleda aega, selle pärast ronin üles templite treppidest, justkui vajaksin oraakli ennustust; kõnnin piki Marmorteed ja katsun taldadega tabada muistse ajaloo tunnet; istun teatris ja kiidan, et Julius on täna õhtuks head piletid ostnud, esimese publikureaga ühel tasandil orchestra on igalt poolt hästi näha!

Kreeklastel polnud teater metsloomade ja gladiaatorite võitlustanner, sellepärast pole neil ka suletud amfiteatreid, vaid avatud, hoburauakujulised poolsõõrid. Istun ka latrina’s, säilinud marmor-, mitte tsemendiga taastatud istmel. Päiksesoojas oli marmoril istuda mõnus, aga jahedate ilmadega pidid orjad ülikutele koha soojaks istuma, olles eesistujateks, presidentideks. Hügieen oli antiikmaailmas loomuliku kollektiivse tegevusena tähtsal kohal. Ei olnud termid ega latriinid paikadeks, kus poleks sobinud arutada elu olulistel teemadel. “Saame homme saunas kokku!” kuulus igapäeva kõnepruuki niisamuti kui “Me kohtusime väljakäigus”.

Kümmekond aastat tagasi erutas sakslasi teade, et Türgi nõuab Berliini muuseumidest tagasi kõige väärtuslikumaid eksponaate, need kuuluvat Türgile. Nii häbematut avaldust ei teinud mitte harimatud turukauplejad, vaid isegi mitmed kultuuritegelased. Kulus aastaid, kuni õnnestus enam-vähem selgeks teha, et sakslaste Winckelmanni ja Wiegandita ei tuntaks Türgis ei selle maapõue kultuurivarasid ega maakoha ajalugu. Et Saksa riigi sajandeid väldanud uurimistöö ja selleks kulutatud vahenditega on eksponaatide eest mitmekordselt tasutud.

Türgi profiteerib niigi võõra ajaloo arvelt. Praegune rahvas oli sellal veel nomaad, kui kreeklaste kõrgtsivilisatsioon allakäiku alustas. Türklastel on antiikkultuuri samasugune suhe kui idavirumaalastel regivärssi — võõras! Antiikmütoloogia puudutab neid niisamuti nagu karjala praegusi elanikke “Kalevala”. Vaidluste käigus ilmnes tegelik motiiv: et sakslased arheoloogiliste leidude pealt teenivad.

Ka probleemi lahendus sai lihtsamaks, avalikkusele teadmata summa ulatuses. Nüüdseks on Türgi kultuuritegelased pidanud tunnistama nagu Istanbuli arheoloogiamuuseumi endine direktor Alpai Pasinli, et “Allah on Türgile kinkinud hiiglasliku kultuuriaarde, aga meie ei hoia seda”. Ka varasem Hagia-Sophia muuseumi direktor Erdem Yücel on armulikult nõus: olgu, las sakslased hoiavad neid (meie asju) pealegi, nõnda (meile kuuluvad) muistised vähemalt säilivad!

Pergamon on nüüdseks mäetipust alla orgu laskunud ja kannab nime Bergama. Esimesed teated temast on 400. aastast e.m.a, siin on sündinud Galenos ja tegutses mütoloogiline Asklepios. Vähem on teada kuulsast raamatukogust, mille õhukesest vasikanahast lugemisrullid kandsid linna nime laia maailma pärgamendina. Need olid nii väärtuslikud, et Marcus Antoniusel polnud Kleopatrale paremat kingitust kui 200 000 lugemisrulli Pergamoni raamatukogust, mis Aleksandria raamatukogu tulekahjus hävisid. Kui küsida Bergama elanikelt, kas nad on käinud mäe tipus varemeid vaatamas, on vastuseks reeglina ei, kui just tegu pole turistidele suveniire või granaatõunamahla müüvate inimestega. Siiski kuuldus varemetes lammaste kellade helinat, rohu-nosijatel oli karjane kaasas.

Kes läheb Türki dieedi pidamise mõttega, matku see kohe maha. Sealne köök on maitsev ja … kosutav. Vegetaarne menüü on rikkalik nii köögi- kui puuviljade poolest. Juba hommikusöögi juurde kuulub halvaa, lõuna on magusa poolest vaesem, et siis õhtuks ületada mis tahes ettekujutus. Türgi maiustused on valutekitavalt magusad, magusamad kui suhkur, milles küpsetisi leotatakse.

Kangetest jookidest on eelistatud “lõvipiim”, aniisiviin raki veega, meeledi juuakse õlut. Kuidas islamimaal juua tohib? Türgis tohib, sest see on sekulaarne riik. Usk on riigist lahutatud, ja nii edukalt, et ei näinud ma ühtki hidjabi’s või burkas naist, vastupidi Berliinile. Türgi koolis on pearättide, ammu siis silmapiludega ülepearüü kandmine keelatud, Saksas lubatud, siin ei tohi keelust üle astuda ja pole kellelegi kaevata inimõiguste rikkumist. Siin ei ole ka rohelisi poliitikuid, kelle arvates igasuguse vähemuse mis tahes nõudmised on põhjendatud ja kuuluvad täitmisele. Euroopasse olevatki tulnud mahajäänud idatürklased, harimatud ja vanades usukaanonites kinni, ütles reisijuht Bey Erhan Altun. Mees, kes oma elus ühe korra, vanaema heameeleks poisikesena, on palvetanud.

Oli 10. november, Türklaste Isa surma-aastapäev. Alates 1938. aastast tardub rahvas kell 9.05 kogu maal leinaseisakusse. Tänavad olid hommikust saati rahvast täis, lehvisid lipud ja kõlas muusika. Izmiris Mustafa Kemal Atatürki korter-muuseumis asetati voodile pärgi, nuttes seejuures ehtsaid pisaraid. Minu mälestuste Venemaal polnud küll nii püha suhtumist riigilippu kui siin. Harjumatusest üldrahvalikku kurbust näha tekkisid tahtmatud võrdlused Põhja-Koreaga: Atatürki portree igas lasteaias, büstid igas ametiasutuses ja ratsamonumendid peaaegu igas linnas. Mõnel pool on kappav ratsu lausa tsirkusehobu, kes puudutab maad vaid kabjaotsaga!

Küsides selgitust ilmselge isikukultuse kohta, sain vastuse: “Jah, meile, ka minule, on Atatürk tähtis. Kui poleks olnud teda, elaksime praegu nagu Afganistanis.” Tänu Atatürkile (tihti lisatakse: ta oli sinisilmne, tumeblond) tunnetavad inimesed end rahvana, võrdsena teiste seas. Tänu talle on Türgi (lääneosa, tuleb lisada) väga euroopalik riik, kus on säilinud rahvuslik omapära ja naiste võrreldamatu käsitööoskus.

Seevastu riigi idaosast, Iraagi naabrusest, impordib Euroopa praegu ja tulevikus tõelisi pereväärtusi, mis pere au vääranud tütreid tapmisega karistab.Huvitav on türklaste enesemääratlus. Nomaadidest esivanemad olevat tulnud Põhjalast — selle tunnistuseks olevat keeles rohked ä-d, ö-d ja ü-d — Soomest kesk-aasia kaudu türgi aladele. Sellest siis 30 etnilise grupi kultuuride segu ja folkloori rikkus.

“Kauplemises olete te, eurooplased, meist sajandeid maas,” ei varjanud vaibamanufaktuuri omanik oma arvamust. Ise lõpetanud juhtimise kõrgkooli Saksamaal, teab ta, mida räägib. Sellega ajendas ta mind, Euroopa suuruselt teises Türgi linnas elanut ja ostu-müügi praktilistel kursustel edasijõudnute klassi jõudnut, vaibapakkumistel osalema.

Ma ei iitsatanud, et olen juba aastaid oriendi sõlmvaipade koguja, tunnen ja tean nendest natuke, vaid lasksin neid mulle näidata, n-ö kaelamäärimise katsetel juhtuda. Mind ei huvita uued, äsja valminud vaibad, vaid eelistan vanemaid, karakteri ja elulooga. Seega esitleti mitut üsna huvitavat, kuid siiski mitte jalustrabavat vaipa. Jalust oleks mind pidanud rabama hind — 45 000. Kuid mida? Türgi liiri? USA dollarit? Enamasti arveldatakse Türgis dollarites ja eurodes. Kes ei küsi, peab maksma topelt või kolmekordselt. Jätan vahele efektse näitlejatöö, mida hea kaupmees valdab nagu rahvakunstnik, et jõuda lõpliku hinnani: 9500 eurot, ja vaip on sinu! Jäägu ta pealegi sinu omaks edasi kogu 45 000 eest, laususin lahkudes. Kollektsionäär selliste hindadega ei osta.

Küsisin, kas seesugustel õppereisidel käib ka nooremaid kui 50+ või +++, ning vastus oli eitav. Noorematele, tudengid ehk välja arvatud, ei pakkuvat varemete, olgugi antiiksete, vaatamine huvi. Tegelikult kahju. Seda ringreisi tuleks teha aine õppimisega paralleelselt, arvan.

Hea on teada, et Euroopas on riik, kus normeerimata köögivili tohib kasvada loomuliku päikese käes halja taeva all, kus koduloomi peetakse nii nagu sajandeid varem, kus asjad maitsevad nagu ennemuistegi. Teaksid türklased, mis neid ootab Euroopa Liidus, mine tea, kas nad tahaksidki sinna? Kuid võib-olla just türgi eurosaadikud oma ürgse eripäraga suudaksid Brüsselis midagi muuta
Fotod Marika Villa, Jürgen Husen