Seepärast sean end sisse Katmandu vanalinnas Durbar Square’i nurgal Freak Streetil, mis on saanud oma nime hipide järgi, kes siin 60ndatel jõlkusid. Lasen end ära võrgutada toal, millel on neli newar’i stiilis puunikerdistega akent ja punane hiina latern süsimustade palktaladega laes, andes kogu tänavale teatud nüansi. Voodi kohal ripub ammuli lõugadega rauast kala, seintel on psühhedeelilised maalid, aga ma ei saa ikka veel aru, et olen saabunud pöörasesse linna. Istun aknal nagu lapsjumalanna Kumari, kes on liiga kauaks ametisse unustatud, ja tõden, et veidraid tüüpe on Freak Streetil väheks jäänud. Hipid lõi maalt välja 1972. aastal võimule tulnud inglise haridusega kuningas Birendra, karmistades viisatingimusi. (Paraku oli ta oma poja vastu sama karm, mis lõppes kuningliku massimõrvaga 2001. aastal.)


Minul hakkab katus sõitma pealtnäha läänelikus Thamelis, soovides osta linaseid pükse, et asendada Armani omasid, mille ahvid Indias pesunöörilt ära varastasid. Ent Thameli hipiajast tuule tiibadesse saanud moeröögatused on isegi minu jaoks too much.


Tänavatel ajab hulluks tihe ja reguleerimata liiklus, mis tuuritab ka Unesco maailma kultuuripärandiks tunnistatud vanalinnas. Igalt poolt vaatavad vastu hirmuäratavate jumaluste irevil hammastega punnsilmsed maskid, lisaks tuldsülgavatele lõvidele pagoodide ees. Kerjuspoisikesed on maalilised nagu “Hüljatute” muusikalis, hästidisainitud sasisoengud peas. Heade soengumeistrite tööd kohtab ka tänavaäärsetes lihakarnides, seapeadele on lõigatud punkariharjad ja kitsed on klanitud nagu geid Londoni Sohos. Läänelikke disainsoenguid armastavad ka Nepali noormehed, ent neil pole nii häid juuksureid, soengud kalduvad liialdustesse nii vormis kui materjalis.


Ühel ööl kostab väljakul hirmus kisa, aga mitte maoistid, vaid needsamad üliväga moekad noored saadavad sundimatult paar omasugust teise ilma.


Talv on Nepalis päris külm, aga maju ei köeta. Ostan endale väikese elektriradika, aga sellest on kasu ainult poolenisti, sest elekter läheb pidevalt ära. Samuti kaob aeg-ajalt kraanivesi, andes märku, kui pinnapealne on Katmandu oru õitseng.


Ometi on sellesse väiksesse mägilinna koondunud kogu maailm. Nepal on ikka veel kaubateede ristumiskoht, ehkki tänapäeval on kõige hinnalisemaks kaubaks turistid. Seda teavad isegi maanaised, kes minu Nepali saabudes olid ära blokeerinud India-Katmandu mägitee, sundides pooleks päevaks seisma sajad turistibussid ja kaubaautod, protestides kellegi mehe tapmise pärast.


Samasugnne möll käib ka Katmandu India saatkonna viisasabas. Siin näeb läbilõiget kogu planeet Maa inimkonnast. Meenub film “Casa­blanca”, ehkki sõda ei käi mitte maailmas, vaid inimeste südametes.


Lõpuks käib ka minu peas klõks ära ja ma ostan endale püksid, kuhu on peale trükitud nii Buddha kui Shiva ja nepalikeelne kiri: jumal on üks. See on vägagi nepali, sest usk on siin kõiki loogikareegleid trotsiv segu bud ismist ja hinduismist. Nepalis olla veel ka kolmas usund – turism.

Viisa kätte saanud, otsustan jääda Nepali veel mõneks päevaks, sest India/Nepali piiriseaduse järgi saab sama aastanumbri sees tasuta Nepali viisa isik, kes on viibinud maal vähemalt 15 päeva. Tahan tagasi tulla sügisel Dasaini pidustuste aegu, kui siinsamas Durbari väljakul ohverdatakse pühvleid ja kitsi, nii et veri pritsib autorataste all, ja elav jumalanna Kumari laskub ainus kord aastas maapinnale, et kõndida südaööl paleest templisse ohvripeadega kohtuma.