22.02.2008, 00:00
Kreisi Kathmandu
“On see vast kreisi linn!” vangutasid mu sõbrad Katmandust
tulles pead. Arvasin, et nad sattusid pidutsemisega liialt hoogu, sest eks ole
ju Nepali pealinn esmapilgul sulnis, nett ja tüüne, eriti kui tulla
idast ja püsida turistidele mõeldud Thameli linnaosas. Aga nagu mu
paljunäinud sõbrad, sealhulgas iga reisimehe parim sõber
Lonely Planet, hoiatavad, võib Thamelis, ühes maailma
võluvamas kaubanduskeskuses, terve reisiaja mööda saata, ilma
et oleks tõelist Nepali elu nuusutanudki.
Seepärast
sean end sisse Katmandu vanalinnas Durbar Square’i nurgal Freak Streetil,
mis on saanud oma nime hipide järgi, kes siin 60ndatel jõlkusid.
Lasen end ära võrgutada toal, millel on neli newar’i stiilis
puunikerdistega akent ja punane hiina latern süsimustade palktaladega
laes, andes kogu tänavale teatud nüansi. Voodi kohal ripub ammuli
lõugadega rauast kala, seintel on psühhedeelilised maalid, aga ma
ei saa ikka veel aru, et olen saabunud pöörasesse linna. Istun aknal
nagu lapsjumalanna Kumari, kes on liiga kauaks ametisse unustatud, ja
tõden, et veidraid tüüpe on Freak Streetil väheks
jäänud. Hipid lõi maalt välja 1972. aastal võimule
tulnud inglise haridusega kuningas Birendra, karmistades viisatingimusi.
(Paraku oli ta oma poja vastu sama karm, mis lõppes kuningliku
massimõrvaga 2001. aastal.)
Minul hakkab katus sõitma
pealtnäha läänelikus Thamelis, soovides osta linaseid
pükse, et asendada Armani omasid, mille ahvid Indias pesunöörilt
ära varastasid. Ent Thameli hipiajast tuule tiibadesse saanud
moeröögatused on isegi minu jaoks too much.
Tänavatel ajab hulluks tihe ja reguleerimata liiklus, mis tuuritab ka
Unesco maailma kultuuripärandiks tunnistatud vanalinnas. Igalt poolt
vaatavad vastu hirmuäratavate jumaluste irevil hammastega punnsilmsed
maskid, lisaks tuldsülgavatele lõvidele pagoodide ees.
Kerjuspoisikesed on maalilised nagu “Hüljatute” muusikalis,
hästidisainitud sasisoengud peas. Heade soengumeistrite tööd
kohtab ka tänavaäärsetes lihakarnides, seapeadele on
lõigatud punkariharjad ja kitsed on klanitud nagu geid Londoni Sohos.
Läänelikke disainsoenguid armastavad ka Nepali noormehed, ent neil
pole nii häid juuksureid, soengud kalduvad liialdustesse nii vormis kui
materjalis.
Ühel ööl kostab väljakul hirmus
kisa, aga mitte maoistid, vaid needsamad üliväga moekad noored
saadavad sundimatult paar omasugust teise ilma.
Talv on Nepalis
päris külm, aga maju ei köeta. Ostan endale väikese
elektriradika, aga sellest on kasu ainult poolenisti, sest elekter läheb
pidevalt ära. Samuti kaob aeg-ajalt kraanivesi, andes märku, kui
pinnapealne on Katmandu oru õitseng.
Ometi on sellesse
väiksesse mägilinna koondunud kogu maailm. Nepal on ikka veel
kaubateede ristumiskoht, ehkki tänapäeval on kõige
hinnalisemaks kaubaks turistid. Seda teavad isegi maanaised, kes minu Nepali
saabudes olid ära blokeerinud India-Katmandu mägitee, sundides
pooleks päevaks seisma sajad turistibussid ja kaubaautod, protestides
kellegi mehe tapmise pärast.
Samasugnne möll käib ka
Katmandu India saatkonna viisasabas. Siin näeb läbilõiget kogu
planeet Maa inimkonnast. Meenub film “Casablanca”, ehkki
sõda ei käi mitte maailmas, vaid inimeste südametes.
Lõpuks käib ka minu peas klõks ära ja ma ostan endale
püksid, kuhu on peale trükitud nii Buddha kui Shiva ja nepalikeelne
kiri: jumal on üks. See on vägagi nepali, sest usk on siin
kõiki loogikareegleid trotsiv segu bud
ismist ja hinduismist. Nepalis olla veel ka kolmas usund – turism.
Viisa kätte saanud, otsustan jääda Nepali veel mõneks
päevaks, sest India/Nepali piiriseaduse järgi saab sama aastanumbri
sees tasuta Nepali viisa isik, kes on viibinud maal vähemalt 15
päeva. Tahan tagasi tulla sügisel Dasaini pidustuste aegu, kui
siinsamas Durbari väljakul ohverdatakse pühvleid ja kitsi, nii et
veri pritsib autorataste all, ja elav jumalanna Kumari laskub ainus kord aastas
maapinnale, et kõndida südaööl paleest templisse
ohvripeadega kohtuma.