Krister Kivi: Mitte kaugel
Tol kõige esimesel hommikul, ajavahest ja igasse toanurka puistatud putukamürgist uimasena, astusin ma päiksepaistesse koos läptopiga, et end mõnes välikohvikus päikse käes mugavalt sisse seada. Kuid võimaliku kohvikuni – ei, isegi mitte vanamehe ja tema mahlapressini – ma esimesel katsel ei jõudnud. Murelikult pead vangutavad caracaslased (kõigest esimeste meetritega oli neid kaks) andsid mõista, et kõndida sülearvutiga ringi Venezuela pealinnas on äärmiselt rumal idee. Ma ei teadnud, et detsembris 2008 tapeti siin linnas enam kui 500 inimest; et see ongi maailma mõrvapealinn, kus lennujaama viival kiirteelgi lasub hirmu vari. Lasud hotelli ümber hakkasidki kaikuma kohe pärast pimeduse tulekut.
Mitte kaugel Venezuela põhjarannikust asub Aruba – troopiline saareke, kuhu Los Piderase lennujaamast viib öö hakul peamiselt vineerist koosnev kahe propelleriga lennumasin. Õhusõit ei kesta paarikümmet minutitki, kuid tunne on, justkui viinuks ajamasin kunagisest ENSVst Soome Vabariiki. Kui Venezuela tundub oma poolnälginud olekus ohtlik, siis ületoitunud ja uimasel Arubal ei mahu taksojuhid hästi rooli taha. Isegi päike paistab kuidagi leigemalt ning pisirahva raha florinti ehib jätkuvalt Beatrix, Hollandi kuninganna. Mitte kaugel Madalmaade Kuningriigi suurimast pealinnast Amsterdamist paikneb omakorda keiserlik Viin, kus ittajäävast Slovakkiast immitsevad elumahlad kohtuvad saksapärase pragmaatilisusega, sünnitades inimesi, kes oskavad hinnata vahukoorega melange’i ja südatalvisest würstelstand’ist soetatava praevorsti lihtsaid rõõme. Tõsi, Doonault puhuv talvetuul ja laiad tänavad võivad talvise Viini muuta külmaks linnaks, kuid poolesaja kilomeetri kaugusel paiknev Taubenkobel Relais & Chateaux’ restoranhotell on hea näide elamise ilust, mida üht ettevõtet aastakümneid pidav perekond võib aja jooksul detailidesse peita. Aias lumme ja luuderohtu mattunud majakesed toovad meelde kõigi mugavustega kääbikuelamud, sellal kui restoranis kantakse hõbelusikail lauda seitsmel eri moel valmistatud kõrvitsat.
Mitte kaugel Viinist asuvad Alpid, milliseid Viivi Luik peab oma sametises “Varjuteatris” piiriks põhjapoolsete “meeste” ja lõunasse jäävate “tüdrukute” maade vahel (“Tüdrukud ei ole teadlased. Nad ei talu tõestusi. Faktid äratavad neis tülgastust,” kirjutab Luik).
Kahtlemata on ka Euroopa suurimaid lennuliine Air France olemuselt Tüdrukute Lennufirma. Kaks kuud on möödas päevast, mil mu kohver nende lennul kaduma läks, kuid kompensatsiooni ootan siiamaani. “Monseiur, üks hetk – üks hetk,” kudrutab Air France’i töötaja teis pool letti, et siis, kui kliendi valvsus hetkeks uinutatud, salaukse kaudu põgeneda, endal Chaneli sall kuus-seitse keerdu ümber kaela.
“Monseiur, aga teile ju eile juba öeldi, et peate helistama Air France’i Eesti esindusse,” vannutab teine Air France’i töötaja magusalt, andes mulle taas numbri, millel keegi juba kaks aastat vastanud pole. E-mailil customer-care@airfrance.com saadetud kirjad tulevad tagasi veateadetena, templitena veendumusel, et kui juhtub midagi halba, on paljutki kostüümidest ja juustust teadva Air France’i vastutustundetus täielik.
Skyteamis pole Air France’ist kaugel Korean, kelle esindaja ootas mind mu nime kandva plakatiga kahe aasta eest Osaka lennujaama pagasilindi ääres, et kohvri hilinemisest teavitada. Kummardused olid kahetsevad, allakirjutamiseks ulatud raport eeltäidetud, ümbrik 4000 jeeniga hädaostude tarbeks materialiseerus õhust otsekui Sai Baba tuhk. Jah, sel esmaspäeval maailma kolmandaks majanduseks kukkunud Jaapan on oma täiuslikul kujul allesjäämiseks ehk liigagi polsterdatud paik. Milline kontrast Venezuelaga, mis asub Aasiast nii kaugel, et kui näiteks Singapore Airlines peaks avama lennuliini Singapurist Caracasesse, viiks lühim lennutrajektoor peaaegu täpselt üle Eesti (tankimine Ülemistel lisaks 11 408 miilisele lennule pikkust vaid 0,043%). Veelgi täpsemalt, vaid mõnemiilise hälbega kulgeks üle Tallinna lühimad trajektoorid Pekingist Buenos Airesesse, Karachist New Yorki, Bangalore’ist Miamisse.
Seda potentsiaali on märgatud ka Tallinna lennujaamas, kus oldi peaaegu nõusse saamas suurt India lennukompaniid Delhi-Tallinn-New York lennuliini avamiseks. Maharadžasümboolikat armastav lennufirma langetas lõpuks siiski otsuse Dublini kasuks, kuid küllap Tallinn ühel hetkel maailmakaardile jõuab. Kui unistada suurelt, pole eesmärgid mitte kaugel, vaid vahel ootamatult lähedal.
Kohvri reisitoimetaja
