1. On öö, on süsimust ja veidi Pobedat meenutav lennujaamatakso, millel vanust tõenäoliselt enam-vähem sama palju kui mul. Aeg-ajalt ujuvad aknatagusest eimiskist välja eredalt valgustatud ja Lõuna-Indiale nii omased pildid - teemaja selle ees kükitavate vanameestega, tolmusel kõrvaltänaval mäletsev üksildane lehm, raevukalt möödapõristav jõuliselt värvitud rikša -, et siis jällegi lahustuda pimeduse tindis. Ning taksojuht võtab välja mobiili ja helistab kellelegi, iga laulval häälel nõu küsiv lause justkui kalligraafi sulega veetud.Kuid ise kirjutada või (kaarti lugeda) mees ei mõista ning sellepärast me eksinud olemegi. 
« Avalehele 0 Kommentaari