Aeg: mai 2015 Klass: turist

Etihad Airwaysi poolt mõne aja eest 40% ulatuses ära ostetud ja oma lähedaseks partneriks valitud Air Serbia (JU) peaks mitme näitaja põhjal olema hea lennuliin. Nende hinnad (ka ühe suuna baasil) on sageli kõige soodsamad, mistõttu näiteks siinkirjutaja sai lennata Belgradi kaudu Istanbulist Brüsselisse vaid 110 euro eest. Erinevalt paljudest teistest Vana Maailma lennufirmadest pakub Air Serbia siiani tasuta söögi- ja joogipoolist ning lubab endaga kaasa võtta 23 kilo tasuta pagasit, tähtsusetu pole seegi, et ümberistumine Belgradi Nikola Tesla nimelisel rahvusvahelisel lennuväljal kõlab teoorias austusavaldusena mehele, kes teadis omal ajal elektrist rohkem kui kogu maailm kokku.

Kuid paraku jääb Air Serbia produkt Etihadi omale alla. Õhuke teeninduskultuur torkab silma juba Istanbuli lennujaamas, kus Air Serbia check-in on küll kaunistatud võimsa kahepealist kotkast kujutava vaibaga, kuid check-in’i tegev võimukas vanaproua (endal lahtripõrand prahti täis nagu hamstripesa) näägutab mingil põhjusel probleemidesse sattunud eesoleva kliendi kallal valjusti ja mõnuga (“Raha pole meie probleem!”). Väravasse käsib Air Serbia klientidel tulla tund enne lennu väljumist – üksnes selleks, et teenindaja saaks nipsakalt teatada: “Oodake, võib-olla alustame pardaleminekuga 10 minuti pärast, võib-olla 40 minuti pärast; me ei tea seda!” (puänt: lend väljub 35 minutit pärast ettenähtud aega).

Airbus 319 on peaaegu viimse kohani välja müüdud, ­turistiklassi toolid ehmatavalt elektersinised ning stjuardessid vapustavalt sihvakad ja kaunid. Tõesti: harva võib lennunduses näha sedavõrd ilusaid naisi, kes sellest samas ise ka täielikult teadlikud on. Ning olgugi stjuardesside mütsikesed ja sallikesed peaaegu üks-ühele emafirma Etihadi kostüümidelt kopeeritud, on nende teenindusvalmiduses teatavat pinguldatust, kõrkust ja kannatuse katkemise ähvardust. Air Serbia on investeerinud muljetavaldavalt oma monogrammiga salvrättidesse, veetopsidesse ja piprapakkidesse (nagu ka üsna mõttetusse ­pardaajakirja Elevate), kuid need kõrgid kotkad nokivad reisija maksa, kui modellstjuardessi käsi vana kooli lennukitoidu mekiga loomalihahautise kartulipudruga fooliumikaane all ­reisija lauakesele pillab. Kõik on justkui nagu peaks, kuid samas ka üleolev, suvaline ning hingetu.

Transiidikogemus slaavi tähti (српска ћирилица) täis Belgradi lennujaamas (turvapersonal huu­mo­rimeeleta, suitsetamine kõikjal keelatud à la Venemaa, passe kontrollimas peaaegu kõik töötajad kuni tualetikoristajani) täiendab lennukeist saadud kogemust. Ja taas see käsk olla väravas tund enne plaanijärgset lennu väljumisaega ning suutmatus/soovimatus lennu hilinemisest teada anda.

Air Serbia pole halb, kuid maailmas on teisigi lennufirmasid, mida proovida ja soovitada. Seni, kuni vormi ei täienda sisu, ei kibele ma tagasi Air Serbia pardale.