Foto: Shutterstock

Ammu see oli, kui võimud kuulutasid kriipamise ehk grafiti vastu välja nulltolerantsi. Vandalism! Võõra omandi lagastamine! Käis lõputu sõda seinapuhastajate ja kriipajate vahel, olemuselt sarnane võitlusega alkoholi ja uimastite vastu. Tunge maha ei suru, demokraatia tingimustes ka mitte altpoolt tulevat initsiatiivi. Ikka oli vaja kellelgi avaldada oma poliitsõnum, vaenu- või armastusavaldus, oli tarvis kirjutada/joonistada hinge puhastav roppus või sirgeldada lõbusast eneseväljendusvajadusest värvikirev viirutis. Seda enam, et kriipamine on raudselt pärit antiik­ajast, ent mõned peavad alguseks koguni koopamaalinguid.

Uue alguse sai kriipimine... kust? Üks kord tohib arvata. Jah, õige, loomulikult New Yorgist 1960.–70. aastail! Mäletan aega, kui Supilinna majade seinad kirendasid neidudele armuavaldustest või nende litsiks kirumisest ning haakristidest, viimast tegin ma isegi. Viimaks kultuurmaades lõputu sõda lõppes, võimude ja kriipajate vahel sõlmiti rahu, millest mõned kriipajad siiski kinni ei pea. Loodi spetskeskused ning ühte neist viibki meie tee.

LEGITIMEERITUD TÄNAVAKUNST: lendlev figuur majaseinal tõstab põhjala alatasa madalat taevastki kõrgemale.
Niisiis, oleme Helsingi Urban Arti keskuses Pasilas, aadressiga Kasöörinkatu 3. Keskuse juht on Jaakko Bolmberg, noor, pikka kasvu ja kõhn habemik, kohe näha, et boheemlaste õilsast seisusest, olemiselt üsna sarnane meie Jürgen Roostega. Jaakko loeng „From deeds to words“ (Tegudest sõnadeni“) räägib linnaaktivismist, näeme tänavapidusid, kohviku- ja restroraniistungeid, lõbusat õlletamist, ujumist linnameres ja ka jääaugus, stressivaba meeleolu sõbralikes kollektiivides. Linn pole üksinduse koht. Saame ülevaate tervest subkultuurist, millest kriipamine on vaid osa. Kuuleme, kuidas Helsingis tegutsevad linnakommuunid, kuidas soovitakse pehmendada piiri avaliku ruumi ja eraomandi vahel (loomulikult omanike vastutulekul) ning elavdada inimesi, äratada neis uinunud loomingulisus.

Linnakunstikeskus asub Helsingi Mustamäe (sest seda ju Pasila on, loomulikult oma ekvivalentsuskoefitsiendiga) kõrgete elamute sisehoovis, kohe hüppavad silma loominguliste rühmituste Fat Heati (Kuumrasva) ja TransOne’i (TransÜhe) stiilis futuristlikud kriibid. Paat sõidab mööda kaldteed, vaevatud mees kannab Jeesuse okaskrooni – tohutud monumentaalmaalid hoonete akendeta seintel. Jaakko räägib, kuidas need tehti, kunstnikud töötasid kõrgel, autokraana korvis. Veidi väiksemad teosed paiknevad ülekäiguviaduktidel, esimeste korruste akende all ja mujal: karud jalutavad linnas, lapsed ja muumid, lapsed sööstavad seinast välja, sootunnusteta, alasti, mustvalge vennaskond. Kõik on rahulik, tasakaalukas, kaugel agressiivsusest, millisena me oleme harjunud kriipeid nägema. On see tsensuur või enesetsensuur? Jaakko jagab kogu seinaloomingu kaheks – legaalsed ja illegaalsed. Neidki ei tõtta aga keegi kustutama.

Linnakunstikeskuse lähedal asub vana veduritehas, selle punased, ammu tuhmiks tõmbunud seinad on justkui loodud kriipimiseks. Ent esialgu tuleb oodata, tohutut kvartalit hõlmav kunagine hiigeltehas ehitatakse ümber hooneks, millele tuleb kahene funktsioon – öösel magala, päeval büroo. Tõepoolest, miks peab ruum mituteist tundi seisma kasutu? Vajutad nupule ning voodi tõuseb otsa peale püsti, sellest saab kirjutuslaud.

Kriipimise eriliik on šabloonkunst, seda esindab aadressil Veturimehen katu (Vedurijuhi tänav) 2 Austria-Prantsuse rühmitus Jana & Js. Ilmastikukindlad aerosoolvärvid pihustatakse seinale, kasutades varem valmis tehtud stampi. Teos kujutab põrandal (tänaval?) lesivat naist, ilmselt kodutut ja töötut. Kriibid on ikka sotsiaalsed, isegi poliitilised.

Jaakko rõhutab, et kõik kunstnikud, kes siin oma töid näitavad, on maailmakuulsad. Mina tean vaid üht maailmakuulsat kriibikunstnikku ja see on Edward von Lõngus, ja temagi on siin kenasti esindatud. Opastinsiltal (Juhtimissillal) on tema töö, mis kujutab tegelasi, kes punnitavad nutitelefoni kallal.Vähe sellest, tal on veel kolm teost – Resiinakuja 7, siil tipib läptopiga; Kellosilta 4, talumehed kiikritega; ja uuesti Resiinakuja 7, eesti talunaine hüüatab Bring us back (Tooge meid tagasi!). Niisiis, tükike Tartut Helsingiski.

Kihvt. Väga kihvt. Millal jõuame Soomele järele?

Helsingisse sõidutas Matka Nordic Travel.

Vaata ka: helsinkiurbanart.com.