Erakogu

Ibrahim ootas meid Bhalili vanalinna servas. Ta nägi välja nagu kodutu kass, nii palju kui üks mees üldse saab kassi moodi välja näha.

Meie juht peatas auto. Mitte selleks, et pai teha, pigem tee küsimiseks. Ehkki Bhalilis elas vaid 1500 inimest, kes kõik ühele künkale ära mahtusid, ja neil oli külalistele ainult üks hotell, polnud seda mitmetasandilises tänavalabürindis lihtne leida. Nii et kodutu kass vupsas oma võimalust nähes kiirelt auto esiistmele.

Booking.com oli pakkunud veel samal hommikul Bhalili ainsas hotellis nelja vaba tuba ja me ei hakanud enesekindlalt midagi broneerima – kindlasti saame ise kohale ilmudes veel parema hinna.

Neli tuba olid tõesti vabad, kui mitte öelda, et kõik hotelli toad olid vabad. Ainult et rohelisele uksele koputamisele ei vastanud keegi. Kusagil Marokos vastas aga vähemalt Ibrahimi telefonikõnele omanik Kamal: “Kui ma mootori praegu käivitan, olen kolme tunni pärast kohal!”

Meil tundus olevat küllalt aega alustuseks küla ja selle inimestega tuttavaks saada. 20 kilomeetri kaugusel Fèsist asuv Bhalil ei anna mitte millegagi märku, et kusagil lähedal asub tänapäevane suurlinn büroode, supermarketite ja rahvusvahelise lennujaamaga.

Bhalili inimesed on vägagi konservatiivsed, nad ostavad oma toidu veel elavana turult ja valmistavad selle vanade retseptide järgi, õmblevad traditsioonilisi riideid ja õpivad traditsioonilisi ameteid ning ma ei kujutaks neist kedagi ette kuulamas lääne muusikat või lugemas luulet, mis pole riimis.

« Avalehele 1 Kommentaari