Kuidas mõnitada haikala
Reeglina ei suuda ükski reisisoovitus jätta üles lugemata tervet rida kuulsusi, kes siin kõik puhkamas käia armastavad - presidentidest ja mõjukatest äritegelastest maailmakuulsate rokkmuusikuteni. Nende kannul tulevad oma kallist puhkust veetma heal järjel turistid ja kohalikud kannavad ka hoolt, et see puhkus tõepoolest hinnaline saaks. Majarent võib siin küündida mitmeteistkümne tuhande dollarini nädalas.
Nagu muudeski populaarsetes reisisihtkohtades on ka Vineyardil omad tarkused, mida kohalikud teistega suurt jagama ei kipu. Sest miks mitte koorida sissesõitnud snoobilt seitse nahka, kui ta ise edasi kõndida ei taipa, et saada näiteks seesama värskelt aurutatud merivähk, aga poole odavamalt? Linnakesed on täis suveniiripoode, kuhu ilmselt ükski kohalik oma jalga ei tõsta, ja iga asi läheb kaubaks, kui sellele "Vineyardi stiilis!" silt külge riputada. Saare läänepoolses osas ajavad rahulikult omi asju selle maa pärisperemehed - Wampanoagi hõimu indiaanlased.
Suviti toimub Vineyardil hulganisti üritusi, eriti pikad traditsioonid on kõigil neil, mis merega seotud. Nii toimus tänavu juba 86. korda Edgartowni Jahtklubi regatt. 1969. aasta 18. juulil osales sellel ka hiljuti surnud senaator Edward M. Kennedy - päeval enne kurikuulsat ööd, mil ta autoga kogemata sillalt merre roolis, oma kauni kaaslanna uputas ja seeläbi Chappaquiddicki saare alatiseks USA poliitilisse ajalukku kirjutas. Kohalikud mäletavad seda sündmust kui "Kennedy's car wash".
Merel toimuvast võib osa saada ka kuival maal. Selliste ürituste hulka kuulub näiteks juulis toimunud Monster Shark Tournament: New Englandi suurim avamerel toimuv kalapüügi- või õigemini haitapuvõistlus, kus auhind läheb sellele paatkonnale, kes püüab kõige suurema hai. Neid põnevaid mereelukaid on siinkandis kokku umbes 15 eri liiki, neist 5 on kaitse all. Inimeste huvi haide vastu kasvas märgatavalt juba siis, kui režissöör Steven Spielberg 1974. aastal siinsamas Vineyardil oma kuulsa õudusfilmi "Lõuad" (Jaws) filmis. Nii on ka tänavu Oak Bluffsi sadamakail sadade kaupa uudistajaid, et näha, kuidas haid paatidest ükshaaval mõõtmiseks ja kaalumiseks sabapidi üles vinnatakse.
Seejärel tükeldatakse elukad sealsamas pealtvaatajate silme all ning viiakse kastidega minema, kogu saak läheb heategevuseks. Sellest üllast põhimõttest hoolimata on tegu üsna vääritu ettevõtmisega: rahvas oigab ja väristab õlgu, kui mõni eriti suur eksemplar nende silme ette kerkib, veri voolab mööda asfalti, kaamerad surisevad ning ürituse korraldaja, tüse päikeseprillidega mees, käib, mikrofon peos, tähtsa näoga ringi. Tema jutt on voolav, sisutu ja õõnes, ning igaühele saab selgeks, et parim hai on surnud hai. "Tee minuga intervjuu!" karjub umbes 8aastane poiss, ning pärast mõttepausi venitab tähtsalt kaamerasse: "Nad on ikka päris jubedad!" Rahvas aplodeerib rahulolevalt. Need uhked kalad on ometi väärikama surma ära teeninud kui see, mida neile siin show korras pakutakse, ja õigus on kohalikul, kelle sõnul koondab ettevõtmine endasse enamiku kõigest halvast, mida Vineyardilt leida.
