Kuidas mõnitada haikala
Martha’s Vineyard on tore väike saar USA idarannikul. Siin on
kõikmõeldavaid rannajuppe, hulgaliselt maitsvaid mereelukaid,
ilusat metsa ja romantilisi kalasadamaid. Reeglina ei suuda ükski
reisisoovitus jätta üles lugemata tervet rida kuulsusi, kes siin
kõik puhkamas käia armastavad – presidentidest ja
mõjukatest äritegelastest maailmakuulsate rokkmuusikuteni. Nende
kannul tulevad oma kallist puhkust veetma heal järjel turistid ja
kohalikud kannavad ka hoolt, et see puhkus tõepoolest hinnaline saaks.
Majarent võib siin küündida mitmeteistkümne tuhande
dollarini nädalas.
Nagu muudeski populaarsetes
reisisihtkohtades on ka Vineyardil omad tarkused, mida kohalikud teistega suurt
jagama ei kipu. Sest miks mitte koorida sissesõitnud snoobilt seitse
nahka, kui ta ise edasi kõndida ei taipa, et saada näiteks seesama
värskelt aurutatud merivähk, aga poole odavamalt? Linnakesed on
täis suveniiripoode, kuhu ilmselt ükski kohalik oma jalga ei
tõsta, ja iga asi läheb kaubaks, kui sellele “Vineyardi
stiilis!” silt külge riputada. Saare läänepoolses osas
ajavad rahulikult omi asju selle maa pärisperemehed –
Wampanoagi hõimu indiaanlased.
Suviti toimub Vineyardil
hulganisti üritusi, eriti pikad traditsioonid on kõigil neil, mis
merega seotud. Nii toimus tänavu juba 86. korda Edgartowni Jahtklubi
regatt. 1969. aasta 18. juulil osales sellel ka hiljuti surnud senaator Edward
M. Kennedy – päeval enne kurikuulsat ööd, mil ta autoga
kogemata sillalt merre roolis, oma kauni kaaslanna uputas ja seeläbi
Chappaquiddicki saare alatiseks USA poliitilisse ajalukku kirjutas. Kohalikud
mäletavad seda sündmust kui “Kennedy’s car wash”.
Merel toimuvast võib osa saada ka kuival maal.
Selliste ürituste hulka kuulub näiteks juulis toimunud Monster Shark
Tournament: New Englandi suurim avamerel toimuv kalapüügi- või
õigemini haitapuvõistlus, kus auhind läheb sellele
paatkonnale, kes püüab kõige suurema hai. Neid põnevaid
mereelukaid on siinkandis kokku umbes 15 eri liiki, neist 5 on kaitse all.
Inimeste huvi haide vastu kasvas märgatavalt juba siis, kui
režissöör Steven Spielberg 1974. aastal siinsamas Vineyardil oma
kuulsa õudusfilmi “Lõuad” (Jaws) filmis. Nii on ka
tänavu Oak Bluffsi sadamakail sadade kaupa uudistajaid, et näha,
kuidas haid paatidest ükshaaval mõõtmiseks ja kaalumiseks
sabapidi üles vinnatakse. Seejärel tükeldatakse elukad sealsamas
pealtvaatajate silme all ning viiakse kastidega minema, kogu saak läheb
heategevuseks. Sellest üllast põhimõttest hoolimata on tegu
üsna vääritu ettevõtmisega: rahvas oigab ja väristab
õlgu, kui mõni eriti suur eksemplar nende silme ette kerkib, veri
voolab mööda asfalti, kaamerad surisevad ning ürituse
korraldaja, tüse päikeseprillidega mees, käib, mikrofon peos,
tähtsa näoga ringi. Tema jutt on voolav, sisutu ja
õõnes, ning igaühele saab selgeks, et parim hai on surnud
hai. “Tee minuga intervjuu!” karjub umbes 8aastane poiss, ning
pärast mõttepausi venitab tähtsalt kaamerasse: “Nad on
ikka päris jubedad!” Rahvas aplodeerib rahulolevalt. Need uhked
kalad on ometi väärikama surma ära teeninud kui see, mida neile
siin show korras pakutakse, ja õigus on kohalikul, kelle sõnul
koondab ettevõtmine endasse enamiku kõigest halvast, mida
Vineyardilt leida.
Õnneks on siin head siiski palju rohkem
ja ilus suvi lendab mööda nagu kirju liblikas.