Kui terve maailm järsku paari nädalaga lukku läks, üritasin leida kurbmängust positiivseid õppetunde. Sorteerisin reisipilte ja -videoid, äratades ellu kõige kaunimad reisimälestused. Millised retked jätsid kõige sügavama mulje, millist rännakut mäletan veel kümne aasta pärast, nagu olnuks see eile, kust tulin tagasi uue inimesena? Ja tähtsaim küsimus – milliseid neist saaksin korrata siin ja praegu?

Üsna peagi mõistsin, et kõigi viimaste aastate seikluste seast said kõige südamelähedasemateks viis erilist reisi. Nende ajal ei nautinud ma sooja liivaranda, ei külastanud maailmakuulsaid vaatamisväärsusi, ei otsinud adrenaliinirohkeid kogemusi ega ajanud taga glamuuri ega luksust. Need olid mõnes mõttes rännakud enda sisse ja just sel põhjusel tundusid sel raskel kevadel veelgi väärtuslikumad...

Enesearengu kursus

Stockholmis toimuvale koolitusele, mis on välja töötatud tuntud multimiljonäri T. Harv Ekeri poolt, lähen teatud skepsisega. Pealkiri Millionaire Mind Intensive kõlab natuke ameerikaliku propagandana, kuid mingi sisemine hääl ütleb mulle, et peaksin siiski proovima. Ja ma ei pettu, et otsustan intuitsiooni häält kuulata.

Miljonärikursus osutub palju enamaks kui rahaküsimustele keskenduv koolitus. Varahommikust hilisõhtuni kestev kolmepäevane kava on täis energiat, inspireerivaid sõnumeid, huumorit ja ka tugevaid emotsioone. Ei oska kunagi ette arvata, mis tuleb järgmisena. Ühel hetkel arvutame aktiivseid ja passiivseid tulusid ja juba järgmisel hetkel laulame või tantsime. Mingil ajal tuleb ka praktiline harjutus, kus peame lahti laskma mineviku valudest ja vigadest. Pool saali nutab.
ILUSAM KUI POSTKAART: Lecco asub Põhja-Itaalias Como järve kaldal.

Minu jaoks saabki sellest nädalavahetusest põhiliselt lahti laskmise protsess. Vaatame üle vanad uskumused, kiindumused ja hoiakud. Püüame lahti mõtestada, kuidas need meid iga päev mõjutavad, ning negatiivsete mõttemustrite lõksust vabaneda. Sõnastame aegunud veendumused ümber ning paneme aluse külluse mõtteviisile.

Kunstiteraapia

Talvine Holland on ootamatult külm. Tuul on vinge ning ilmaprognoos ennustab lisaks ka vihma ja tormi ega pane kahjuks mööda. Kuid meie plaane see õnneks ei muuda. Just sellel päeval, kui Haarlemi linnas möllab raju, seame end sisse hubasesse kunstistuudiosse, et uues kunstiliigis kätt proovida. Stuudios pakutavate töötubade seast valime just mosaiigi, mis paelub oma pilkupüüdvate värviliste mustritega.

Tunnis on nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Kui lastele antakse valmis klaasmosaiigi tükid, siis täiskasvanud, kaitseprillid peas, peavad keraamilisi plaate ise spetsiaalsete tangidega tükkideks purustama. Õhk on täis nii tolmu kui ka loomingulist hõngu. Meie õpetaja on veidi elevil, kuna see on esimene tund, mida ta peab andma inglise keeles. Nimelt oleme esimesed välismaa turistid, kes on siia stuudiosse sattunud.

Vahelduseks on nii hea teha midagi lihtsalt enda jaoks, midagi, millest ei saa mingit materiaalset kasu, midagi, mis ei pea perfektselt välja tulema. Liigume peast südamesse. Selline loov meditatiivne tegevus viib igapäeva muredest ja probleemidest eemale ning avab uusi silmapiire. Tahaks väga uskuda, et oleme kõik natukene kunstnikud, ka ilma erakordse ande või kunstihariduseta.

Paastu- ja vaikimislaager

Eneseotsingu teekond ei vii alati kaugete mägede taha. Erilisi kohti leidub ka palju lähemal. Nii põgenen pühade ajal söömisorgia ja mitmepäevase telerivaatamise maratoni eest juba teist aastat järjest Viljandimaale. 25 kilomeetri kaugusel Viljandi linnast, looduskaunis kohas asub üks väga eriline majutusasutus – Lusika talu. Pean küll tõdema, et talu nimi kõlab ses olukorras veidi irooniliselt. Selle reisi ajal jääb see kujutletav lusikas küll tühjaks. Järgmise nelja päeva jooksul toitume vaid sidruniveest ja taimeteest.

Olen proovinud ka teisi paastukuure, kuid Lusika turismitalu programm on kindlasti minu lemmik. Paastu juhendaja, üle 40 aasta ravitsejana tegutsenud Sirje, läheneb paastule kui spirituaalsele rännakule, mille ajal puhastub nii keha kui hing. Kavasse kuuluvad meditatsioon, jalutamine metsaradadel, saun, massaaž ja kristallteraapia seansid. Kõik need tegevused aitavad kaasa nii füüsilisele kui ka vaimsele puhastusele. Meie palvel lisatakse kavasse ka 48tunnine vaikimine.

Paastumine osutub minu jaoks parasjagu keeruliseks, mitte seepärast, et kõht oleks hullult tühi; toit on tegelikult esimene asi, mille täielikult ära unustan. Paastumine tundub keeruline hoopis seepärast, et olen igapäevasest rutiinist välja löödud. Järsku ei pea kuskile kiirustama, planeerima, muretsema, tähtaegadest kinni pidama ja isegi söömisele aega kulutama. Minu käsutuses on nii palju vabu hetki, mida pean sisustama lihtsalt omaette olemisega. Lääne inimesele päris suur katsumus, eks ole? Võtan kohaloleku proovikivi vastu. Paastureisi lõppemisel ei tunne ma ennast enam ära. Mul on tohutult energiat, uusi ideid, uusi mõtteid ja mingisugune varem kogemata kerguse tunne nii sisemiselt kui välimiselt.

Jooga ja meditatsiooni retriit

Saabume India Assagao linnakese ääres asuvasse Swani joogalaagrisse pärast kärarikast tolmu sisse uppunud Delhit ja turistlikku, pealetükkivate ja perfektset vene keelt rääkivate kaupmeestega Majordat. Armun sellesse rohelisse rahuoaasi esimesest pilgust. Aašrami stiilis (aašram on vaimseid püüdlejaid ühendav hinduistlikus stiilis eraklaToim.) tegutsev joogaretriit on rajatud endisele džungli territooriumile, mille rajamisel on säilitatud suurem osa loodusest.
HAARLEM: Hollandisse võib minna otsima ka sealset erilist valgust -- ja kunstiannet.

Kaheksa imelist retriidipäeva mööduvad nagu lennates. Ja samas on viimasel päeval tunne, et olen siin ülipikalt elanud. Päevakava algab hommikuti kella kuuese meditatsiooniga ning sellega kaasneva suure sisemise võitlusega. Minusugusele varahommikute vihkajale tundub 45 minutit külmal põrandal liikumatuna istumist ja praegusele hetkele keskendumist täieliku põrguna. Kummalisel moel mäletan tagantjärele just seda kogemust kõige erksamalt ja kõige elumuutvamana. Kohe päeva alguses mugavustsoonist välja visatuna ootan teisi päeva tegevusi innukuse ja põnevusega. Harjutame kaks korda päevas jooga asanaid ja teeme hingamisharjutusi, kuulame loenguid jooga ajaloost ja õnne filosoofiast, õhtuti laulame templis mantraid või osaleme iidsel tuletseremoonial.

Unustan täielikult interneti ja kogu välismaailma olemasolu. Meie tilluke puumajake kahe moskiitovõrgu sisse mähitud voodiga ja lugemislambiga on hetkel kõik, mida on eluks vaja. Aašrami tiheda päevagraafiku kõrvalt tekkinud vabu hetki kasutame ümbruskonna avastamiseks, lopsaka India looduse imetlemiseks, kirjutamiseks, lugemiseks ning niisama praeguses hetkes olemiseks. Ja siis jõuab ootamatult kätte aašramist lahkumise ja reaalsuse juurde tagasimineku aeg. Kuid ühte asja tean kindlalt – ei mina ega minu elu ei ole enam kunagi sama.

Itaalia kirjutamisreis

Üks viimaseid reise enne maailma sulgemist jääb meelde võib-olla kõige rohkem. Põgeneme aastavahetuse melust Põhja-Itaalias asuvasse Lecco provintsi, imeilusa Como järve piirkonda. Meie mägedes asuv väike Airbnb korter on hiiglasliku terrassiga, kust avaneb piltilus vaade Garlate ja Olginate järvedele. Eriti hingematvaks muutub see vaade päiksetõusu, päikeloojangu ja ka aastavahetuse ilutulestiku ajal.

Järgmised viis päeva veedamegi sellelsamal terrassil, varustuseks soojad riided, sõrmeotsteta kindad, arvutid, vihikud, pastakad ja lemmikraamatud. Kirjutamisprojekte on palju: reisiartikkel eri rahvaste õnne filosoofiast, tulevase raamatu ülevaade ja sünopsis, äriplaan ning niisama päevikupidamine, et algaja kirjutaja blokist üle saada.

Et inspiratsioonile ja loovusele hoogu anda, alustame päeva hommikuse jalutuskäiguga mägedes. Caloloziocorte piirkond üllatab rahuliku atmosfääriga ja igasuguse kommertslikkuse puudumisega. Meie korterile lähimas mägikülas on avalikest kohtades vaid apteek ja üksainus kohvik. Lähim pood on mitme kilomeetri kaugusel järsust mäenõlvast alla ja on aastavahetuse puhul tegelikult kinni. See-eest on kuhjaga uhkeid villasid maitsekalt kaunistatud aedadega, romantilisi sajanditevanuseid kirikuid ja losse ning loomulikult ka hiilgavaid vaateid mäejalamil asuvale järvele. Kitsad mägiteed on pühade ajal inimestest ja autodest tühjad, justkui ennustades alanud aasta tulevikku.

Ja kuigi kõik planeeritud kirjutised ei saa reisi ajal valmis, tunnen, et millegi tähtsa algus on paika loksunud. Tol hetkel ei oska ma veel aimata, kui palju abi sellest kirjutamisretkest hiljem on.

***

Reisimine kui teraapia ei ole kaugeltki uus mõiste. Kuigi füüsiline reisimine on pikalt olnud võimatu, jääb teraapia osa siiski alles. Ka kodus olles on võimalik osaleda elumuutvatel koolitustel – interneti võimalused on piiritud. Kodus saab luua kunsti. Kui mosaiigiks ei jätku vajalikke materjale, siis mandalate joonistamine on täiesti tehtav. Kodus saab mediteerida ja paastuda, kui viimane liiga karm tundub, teha kevadist detox-kuuri värskete mahladega. Kodust võib saada spirituaalne põgenemispaik ja igapäevane jooga- ja kirjutamisretriit. Ja kui sukelduda kõikidesse nendesse tegevustesse piisava pühendumusega, unustad peagi ära, et viibid nelja seina vahel.

Ja nii võib järjekordne reis alata!