Külalislahked Erakusaared
Igal hommikul tulevad Lufi saare küla lapsed meile värskeid banaane, ananasse, kookospähkleid, juurvilju ja mune tooma, saades vastutasuks pastakaid ja vihikuid, õngekonkse ja komme. Pärastlõunal tulevad kalamehed vähkide, krabide, kala või austritega või kõigega korraga, nende jaoks on hea vahetuskaup suhkur ja kohv, sigaretid ja t-särgid.
Maroni ja Lufi saartest koosnevatele Erakusaartele (ingl Hermit Islands) tuleb kargoparvlaev korra kahe kuu jooksul, umbes sama tihti satub siia mõni jaht. Seepärast on kohalikel alati hea meel külaliste üle – uudiseid kuulda, vahetuskaupa teha ning maast ja ilmast rääkida.
Paapua Uus-Guineal räägitakse üle seitsmesaja keele ja dialekti, ühine keel on inglise keele sõnade ja melaneesia grammatikaga pidžin. “Hello. Watkaen nem bilong yutrifala?” küsitakse meie nimesid. “No spik pidgin? No waris,” vastatakse meie hämmelduse peale, sest võtab pisut aega, et uue keelega kohaneda. Tuleb välja, et suurem osa külaelanikest on inglise keeles siiski paremad kui meie pidžinis.
Tähtsaimad hooned külas on kool ja kirik, veel on vaatamisväärsusteks kaks kaevu, millest üks on kohaliku geeniuse Edwini konstrueeritud, jalgpalliväljak ja generaator. Hiljem kutsutakse meid kodudesse külla, tehakse kingitusi, näidatakse, kuidas palmilehtedest korve punuda ja kuidas on kõige parem süüa kasawa’t. Naeratus, tundub mulle, on igalühel kõrvuni ja lapsed üritavad uudishimulikult ustest ja akendest sisse piiluda. Tuntakse siirast huvi, mida meie kodumaal süüakse ja kui külm siis ikkagi Euroopas on. Kas kõik peavad tööd tegema ja kas kasvatame ise oma juurvilju? Kas tõesti müüakse poodides ainult vanu kookospähkleid, mis on juba pruunid ja mida ei saa juua?
Enne päikeseloojangut ja -tõusu, umbes kella kuue paiku, kõlab kell ja inimesi koguneb kirikusse, algab jumalateenistus. Seitsmenda päeva adventistid on siin jõudsalt kanda kinnitanud. Laupäeviti keegi ei tööta ja külas on vaikne, sabatipäeval pühendutakse ainult Jumalale – loetakse piiblit ja lauldakse kitarri saatel gospleid.
Aga pühapäeviti, mis on samuti vaba päev, mängitakse jalgpalli. Väljak on küla keskel ja mängivad kõik – meeskondades muidugi ja offside reeglitega – lapsed, naised ja mehed. Igal aastal on jalgpallivõistlused naabersaare Ninigoga.
Bob, kes on Hermiti saarte parim väravavaht, uhkustab, et nad on kaks aastat järjest võitnud. Aga sel aastal pole neil piisavalt raha, et meeskondadega Ninigole sõita. Raha kasutatakse Hermiti saartel iseenesest vähe. Seda läheb vaja vaid riisi, soola, kirikuannetuste ja kooli jaoks.Bensiini jaoks samuti – seda toob kargolaev barrelite kaupa.
Maroni saare kõrgeimas tipus asub kunagi korallist ehitatud, aga nüüdseks varemetes loss. Räägitakse, et möödunud sajandi alguses tuli saarele elama üks veidrik sakslane, kes selle ehitas. Temast on saarele järele jäänud ka nüüdseks metsikud hobused, eeslid ja hirved, keda külaelanikud jahivad, kui neil õnnestub vahetevahel kuule osta.
Majad ehitatakse siin palmipuulehtedest ning nende eluiga on umbes kümme aastat. Parasjagu rajatakse külas uut kooli ja kirikut, sest vanad hakkasid suurenevale inimeste hulgale väikseks jääma, ning uued hooned kerkivad ka noortele abielupaaridele. Ehitamine muide käib kollektiivselt ja kõik, kel aega, võtavad osa – naised ja lapsed punuvad katused ja mehed panevad paika talad ning sobitavad osad omavahel kokku.
Enne lahkumist Uus-Iirimaa pealinna Kaviengi poole kirjutame Hermit Islandsi külalisteraamatusse, et ükski meist pole varem kusagil nii sõbralikke ja lahkeid inimesi kohanud. Need on erandlikud inimesed, kes elavad neil väikestel Erakusaartel.
