Oma osa selle riigi nime tuntuks tegemisel on etendanud kindlasti ka Eesti poliitikamaastikul aastaid tagasi figureerinud kuningriiklased.


Riigi pealinna Nukualofa sadamasse sissesõitu ei saa just teistele eeskujuks seada - tähistatud on see enam kui tagasihoidlikult, kaardil olevaid liitsihte aga ei õnnestu päevavalguses leidagi. Püüd raadio teel sadamasse sissesõiduks eelnevat luba või muid juhiseid saada jääb viljatuks. Ei jää üle muud, kui kodanikualgatuse korras ise otsustada - laseme kalalaevadele mõeldud sadamabasseinis ankru teiste purjekate vahele sisse ning kinnitame paarikümnemeetrised ahtriotsad naaberjahi kapteni abiga lainemurdja külge ega muretse tolli-, passi- ja garantiiniformaalsuste pärast. On laupäev ja ju siis sobib esmaspäevani olla kuningriigi külaliseks ka illegaalselt!


Meile meeskonna vahetusliikmena Nukualofasse saabunud Siim teadis rääkida, et pärast L. Niit’i surma peaks siin ikkagi üks eestlane veel leiduma.


Uurisime asja politsei valvelauast ja hetke pärast sammume koos teejuhiga Toomas Liiv´i elupaiga suunas.


Eestikeelne tervitus ehmatab 24 aastase noormehe päris korralikult ära.


Väidetavalt ei ole ta kolm aastat eesti keelt, peale harvade kordade telefonis emaga, rääkinud. Kinnituseks võõrapärane aktsent ja aegajalt ununema kippuv sõnavara. Saame kuulda, et ta tuli Tongatapule 2003.aastal koos oma unistust elluviiva isaga ja lootusega siin kaluriametit pidada. Elu läks aga teisiti. Vastupidiselt isale, kes koju tagasi pöördus, jäi Toomas paigale ja on tänaseks naisemees ning kahe lapse isa. Ameteid on ta pidanud mitmeid, praeguseks on autode käsipesu telefoniväljakutsel. Leonhardi 4 kalalaeva olla juba pikemat aega müügis.


Toomase lahkest pakkumisest olla meile giidiks ja sohvriks Tongatapu saarel me loomulikult keelduda ei saa. Auto, millega ta meile järgmisel päeval sadamasse järele tuleb, on liiklusvahendite tehnilise ülevaatuse nõude puudumise heaks tõenduseks. Pole elus sellises risus istunud. Lohutan end teadmisega, et piirkiiruseks kogu saarel on 50 km/h ja meie reisiseltskonna liikmed eluskaalult kõvasti alla tonga mehe keskmise.


Ha’amonga Trilithon (tuntud kui Vaikse ookeani Stonehenge), iidsed matmispaigad Paepae’o Tele’a ja Namo’ala Tomb, Anahulu salaktiidikoopad koos maa-aluse jõega, Mapu’a’a Vaca korallkallas kõrgustesse purskuvate lainetega, kuningapalee ja kuninglik rahula, Tonga Rahvuskeskus –kõik see on tore, kuid vaimustusest ohkima ei saa meist kedagi. Küllap on oma mõju minnalaskmisel ja lohakusel, mida näeme kogu saarel. Ja loomulikult ei saa unustada iseenda liiga kõrgeid ootusi – teadmata küll, mille ajel.


Päeva sadamalähedases baaris ühiselt õllega lõpetades esitab Toomas meile üllatuslikult arve osutatud turismialase teenuse eest. Ettevõtlikkus viib kaugele!


Tongatapu’lt võtame suuna põhja, kuningriigi Vavau rühma saartele. Nii palju vihma, kui sellel veidi alla 200 meremiilisel otsal meile kaela kallatakse, ei ole  kogu Vaiksel ookeanil seilatud ajal kokku tulnud. Korralik äikegi kärgib pea kohal. Taevas madal ja hall, mere kaunist sinisest värvusest ei jälgegi, lained kõike muud kui lauged-kiigutavad - küll oleks vastik ilma roolikambrita seda kõike kannatada. Kasutan radarit ja silmamõõtu, uurin mere värvust madalike vältimiseks. Vavau rühma saarte vahel on veidi sarnane tunne nagu Soome või Rootsi saarestikes - kohati suisa raske aru saada, milliste saarekeste vahelt edasi pääseb.


Saarte rohkus ja maalilised ankrupaigad on siinse paiga  teinud tuntuks purjetamisparadiisina.


Siin on end sisse seadnud ka maailmas tuntud jahte rentivad firmad Sunsail ja Moorings, rääkimata kajakide laenutajatest ja kalastamisretkede pakkujatest. Kahjuks piirdub meie tutvumine Vavau rühma saartega vaid siinse pealinna Neiafu sadama reidi- ja selle lähiümbrusega. Siinset piirkonda on tabanud kohalike jutu järgi ebaharilik vihmaperiood ja tavalisest tugevamad tuuled ei kutsu väga saari ümbrtsevate madalike vahele seiklema.


Hillar Kukk on parajasti ümbermaailmareisi sooritava purjekas Martha kapten.