Ei julge oma teadmatust demonstreerida ega küsida, et kes oli Pancho Villa.

Järgmine kokkupuude tuleb raamatust. Mingid paigad Mehhikos, kust ­Pancho Villa olla läbi läinud. Aga pikemat juttu temast ei tehta. Pancho Villa jääb tundmatuks.

Siis tuleb uus üürikorter vanas viktoriaanlikus stiilis majas. Esimene asi, mida silm tundmatus paigas seletab, on raamitud pilt kummutil. Pancho Villa ja kapten Carranza. (On küll sarnane tolle tee ääres hääletanud mehega.)

See pilt kummutil oli viimane tilk karikasse. Pärast sellist märki oli selge, et tuleb järele uurida, kes oli Pancho Villa.

Kõigepealt sai küsitud vanalt sõbralt Erikult.

Ta jutustas loo hommikusöögist P­ancho Villaga.

Et läheb kord rikas haciendado (mehhiko mõisnik) kantiini. Ei pööra hommikust söövatele sõpradele mingit tähelepanu, vaid hakkab kohe jooma.

"Tule ikka enne söö koos meiega hommikust," hõikavad sõbrad.

"Ma just sõin" vastab haciendado ja täiendab, "koos Pancho Villaga."

Sõbrad noogutavad kaasatundvalt ja enam teda ei tülita. Nad kõik teavad, mida tähendab ühele mõisnikule hommikusöök koos Pancho Villaga. See tähendas Pancho vinnastatud kukega revolvritoru ees hobusesita kuhila allakugistamist.

Rohkem ei julgenud Erikult küsida. Kaob iseavastamise rõõm. Parem minna Pancho Villale "külla", paikadesse, kus ta oma tegusid tegi.

* * *

Pancho Villa hacienda asub Chihuahua provintsi samanimelises pealinnas Põhja-Mehhikos. See hacienda - praegu revolutsiooni­muuseum - jätab tänavalt vaadates hoopis tagasihoidlikuma mulje kui seest. Nii muuseumi kassapidaja kui valvurid on kõik mundris sõjaväelased. Ekspositsiooni järgimise suunda ei näita mitte nooled, vaid revolvrisiluetid.

Kassapidaja seljataga on hulk ­Pancho-aegseid lendlehti ja üleskutseid. Üks toredamaid on mõeldud ameeriklastele: "Gringo, if you want to ride for ­Gold and Glory - join Pancho Villa! Recruit in Juarez."

Tõsi on see, et paljud Pancho Villa ohvitserid ja insenerid olid kas Ameerikast või koguni Euroopast. Kuulipildurid, telegrafistid, kahurväelased, raudtee­insenerid ja teised koolitatust eeldavate ametite pidajad.

Üks suuremaid tõmbenumbreid muuseumis on Pancho ainsa ametliku naise Luz Corali poolt restaureeritud vana ­Dodge. See on seesama auto, milles P­ancho ja tema ihukaitse valitsuse palga­mõrtsukate poolt tapeti. Kuuliaugud on muidugi alles.

Muuseumis on vaikne. Välismaalasi peaaegu pole. Enamiku uudistajaist moodustavad sõjaväelaste grupid. On ka mõned kõrgemad ohvitserid, kes vaatavad väljapanekuid omaette.

Hulk relvi, toredaid ja uhkeid eluruume - see on ekspositsiooni igavam osa. Pancho vastuoluline karjäär algas ju tema õe vägistanud haciendado tapmise ja sellele järgnenud lindprii staatusega. Ja varsti oli ta ise haciendado. Aga enamik ta elust kulus võitlusele haciendado'de ja neid esindavate jõududega.

Järgmine paik on El Fuerte Sinaloa provintsis. Kõrgel jõekaldal asuv El Fuerte kindlus, tolleaegne valitsusvägede garnison, näis vallutamatu. Tänapäeval on ta õdusaks hotelliks muudetud. Pancho Villa pilt ripub seinal aukohal. Kõrvut i Zapataga (Mehhiko 1910. aasta revolutsiooni võtmefiguure - toim.).

Siin on üks neist vähestest paikadest, kus revolutsiooni keerises maanteröövlist kindraliks tõusnud Pancho Villa valitsusvägedelt tappa sai ja põgenema löödi.

Enamasti läks vastupidi. Pancho tuli ei kusagilt, lõi vastase puruks ja kadus kui tina tuhka. Pancho oskas maksimaalselt ära kasutada maastiku iseärasusi.

Ja pärast hävitavat kaotust kogus ta enneolematu kiirusega kohutava hulga uut sõjaväge. Treenis neid ja läks andis uue hoobi.

Väejuhtimine oli olnud Pancho loomuses. Ta õppis vigadest, mitte raamatuist. Ta sai enne kindraliks, kui õppis lugema ja kirjutama.

Kui Pancho sai endale kahurväe koos väljaõppinud ohvitseriga, siis esimeses lahingus saatis ta käskjala ohvitseri noomima, et see ei tulistaks tema pealetungivale ratsaväele lausa nina alla. Et lasku kaugemale ette. Ohvitser keeldus käsku täitmast. Lahingu arenedes Pancho mõistis, et ohvitseril oli õigus - vastane ei jõua kahuritulest veel toibuda, kui juba on ratsavägi kallal. Nii ta läks ja vabandas pärast lahingut ohvitseri ees.

"Ma olen vaid üks loll talumats," ütles Pancho, "ära pane tähele."

"Sinus on kõva annus sedasama lollust, mida oli Napoleonil," vastas ohvitser tunnustavalt.
"Napoleon," küsis Pancho, "ei ole kokku puutunud. Ilmselt on ta Zapata mees."

* * *

Sinaloast suundub uurimisretk Pancho Villa sünniprovintsi Durangosse. Ema ja isa panid Villale siin nimeks Doroteo ja perekonnanimi oli tal d'Arango. Pancho Villa oli siinkandis olnud kuulus maanteeröövel, kelle nime Doroteo d'Arango endale lindpriina võttis.

Durangos asub Canutillo rantšo. See kingiti Panchole valitsuse poolt revolutsiooni lõpus. Et pangu Pancho relvad maha, rahunegu ja hakaku rantšeeroks, mida Pancho oli tegelikult eluaeg tahtnud. Sellest oli ta unistanud kogu oma sõjatee: kasvatada karja, hobuseid, maisi ja mida kõike veel. Mõned allikad räägivad, et Pancho Villa Canutillo oligi olnud midagi maapealse paradiisi taolist. Siin oli rakendatud kõige nüüdisaegsemat agrotehnikat ja töö oli kulgenud rõõmsas ja muretus õhkkonnas. Töölistelt ei olnud nülitud nahka seljast ja kõik lapsed, olenemata sellest, kes olid nende vanemad, olid olnud kindlustatud kohaga koolipingis.

Canutillot olid tulnud vaatama isegi gringod. Ta oli olnud neilegi eeskujuks.

Praegu pole Canutillos midagi imetleda. On vaid, mida meenutada. Maanteel nokivad raisakullid allaaetud koera.

***

Sõnapaar "Pancho Villa" paneb abivalmis külarahva ühes suunas viipama. Räpased tühjad tänavad, millel kihutajaid talitsevad "lamavad politseinikud". Paljud majad näevad välja kui mahajäetud. Miki-Hiire pildiga jäätisepoe esine on nii umbrohtu kasvanud, et siin pole vist aastaid jäätist müüdud. Mitmed majaseinad on täis pintsli ja värviga hoolikalt maalitud poliitreklaami. Kõige uuem neist kutsub üles presidendiks valima Lopez Obradori. Huvitav, kas see oleks olnud ka ­Pancho Villa valik?

Pancho Villa oli küll geniaalne väejuht, aga tal puudus igasugune poliitiline vaist. Kui tal oleks seda pisutki olnud, oleks Mehhiko saatus ehk teiseks kujunenud, arvavad mõned. Nii aga juhtus alatasa, et general Villa kandis oma hiilgavad võidud kandikul kõige libedamate lurjuste ette. Nende ette, kes täitsid vaid enda isiklikke ambitsioone ja taskuid ega hoolinud ei Mehhikost ega selle rahvast.

Canutillo rantšo suletakse just viimase külastaja nina ees. Värava lukustab uhke soengu ja kogu ülejäänud küla miljööga mitte kokku sobiva formaalse riietusega donja. Jääb üle vaid imetleda rantšo väravat ja selle kõrval asuvat kirikut.

Eemalt laugjate mägede poolt ratsutavad külasse lassodega varustatud karjased. Nende ees ukerdab tõrkuda üritav lehmakari. Ratsanikud tunnevad oma tööd ja iga tõrkuja saab õigele rajale sunnitud. Võõrale kingitakse paar hispaaniakeelset lõbusat hõiget ja mõni naeratus. Karta on, et elu pole siin Pancho surmast saadik palju edasi liikunud. Äkki hoopis tagasi?

Läbi küla maantee poole sõites jääb teele kari lapsi. Ehk sellised algkooliealised. Külapildiga mitte kokku sobivat võõrast läikivat autot silmates lasevad nad jalga. Välja arvatud üks. See on umbes kümneaastane plika. Toetab end seljaga vastu tee äärde pargitud autot ja vaatab möödujale otse silma. Ta näol on väljakutsuv make-up, jalas kõrge kontsaga kingad. Üks käsi on tal selja taga ning tirib nappi seelikut. Kas lapsprostituut? Kui ­Pancho seda teaks, pööraks tema peata keha vist hauas ringi.

***

Tee viib jälle Chihuahua provintsi, Hidalgo del Parrali linna. Selles linnas lõppes Pancho Villa rantšeerokarjäär. Ja ka sõjaväelase karjäär. Siin lõppes tema jaoks kõik. Vana kala oleks pidanud teadma, et tasuta lõunaid ei ole. Eriti, kui seda lõunat pakuvad poliitikud. Aga nagu eespool sai öeldud, Pancho Villal puudus ka kõige algelisem poliitiline talent.

Valitsuselt kingiks saadud rantšo polnud ei midagi muud kui uinuti. Et ­Pancho unustaks sõdimise ja kaotaks valvsuse. Et siis oleks võimalik ta rajalt maha võtta. Nii ka tehti. 20. juuli hommikul 1923 sõitis Pancho koos oma ihukaitse ja teiste asjapulkadega kokkusaamisele. ­Pancho oli ise roolis, talle meeldis sõita. Ühel kitsal tänaval avas mitu automaaturit nende pihta tule. Pancho ja ta kaaskond jõudsid ka avada vastutule. Kuid püstolitega automaaturite vastu ei saa, mis sest et Pancho lasi võrdselt hästi nii parema kui ka vasaku käega. Mõne hetkega oli Pancho ja ta kaaskond sodiks tulistatud. Nad jõudsid siiski endaga teise ilma kaasa võtta ka mõned automaaturid. Legend räägib, et surev Pancho Villa oli jõudnud esimesele kohaletõtanud abilisele öelda: "Ma ei või lihtsalt niisama surra. Öelge rahvale, et ma ütlesin midagi..."
"La tomba?" küsib taksojuht.

Kuigi päris täpselt ei tea, mis asi see la tomba on, saab nõustutud. Ja taksojuhi taibukus ei vedanud alt ka seekord. Kümneminutise sõidu järel peatub ta surnuaia väravas. Siin tervitab tulijaid muldvana vigane mees - ilmselt mingi asjamees, sest taksojuht räägib temaga väga aupaklikult.

Vanamees hakkab meid edasi juhatama. See on vägev surnuaed. Marmorist aedu, kujusid, võimsaid riste ja kabelikesi on siin üksteise otsas kuhjas. Lõpuks saabub metallist aiake, mille värav on lukus. Siin on kolm hauda. Kõige parempoolse päitsis on kiri: Francisco Villa 1878-1923.

Siin ta peaks olema. Aga kas on? Nii nagu tema eluajal ta küll kadus ja ilmus jälle välja kõige ootamatumal ajal ja kõige ootamatumas kohas, nii on segadus ka tema surnukehaga.

Kõigepealt oli hauast kadunud tema pea. Selle oli ostnud keegi ameerika kollektsionäär. Elusalt gringod teda kätte ei saanud. Et siis nüüd vähemalt surnult. Pärast pea kadumist oli tekk ind nägelus kahe linna, Chihuahua ja Hidalgo del Parrali vahel. Chihuahua kui provintsikeskus oli ehitanud Pancho Villa mausoleumi ja soovis kindralit väikelinnast oma territooriumile kolida. Väikevend Parral oli provintsikeskusele sõgedalt vastu seisnud ja ei kavatsenudki kindrali surnukeha loovutada. Parrali linnapea oli mingil ajal veel teatanud, et proovigu ­Chihuahua Pancho minema viia, kui oskavad. Et ta oli juba ammu ta salaja ringi matnud ja Pancho hauas olevat kellegi tundmatu peata keha. Et viigu see Chihuahua mausoleumi, kui soovivad. Kus on tõe ja väljamõeldiste piir, pole teada. Selge on ainult see, et mausoleum Chihuahuas on tänaseni tühi.

Külaskäigult tagasi jõudjat tervitab kummutil seesama raamitud foto. Enam pole seal mitte tundmatu vunts, vaid päris hea tuttav.