Küliskäijatega võidu jooksmas
Austraalia on kaugel. Reis sinna küpsetab inimesest väga lepliku olendi. Kui Eesti kaheliikmeline traavidelegatsioon mullu 31. oktoobri õhtul lõpuks Melbourne'i jõudis, oli päris ükskõik, mitu tärni on majutuskohal. Tõtt-öelda võinuks need tärnid ülepea olemata olla.
Voodi! Voodi oli see, mis tegelikult luges. Selline armas ja nelja jalaga. Aga enne kui selle koduloomaga lähemat tutvust sai teha, tuli natuke veel kannatada.
Elukutseliste traavikutsarite maailmameistrivõistlus 2007 tahtis avamist. Commodore'i hotelli suures saalis peeti kõnesid ja tutvustati võitlejaid. Ameeriklased olid kohale vajunud muidugi kõige suurema delegatsiooniga. Aga ega soomlasedki neile suurt alla jäänud.
Venemaalt oli kohal elav legend Anna Polžunova. Ei kedagi rohkem. Nimelt on venelastel komme oma organisatsioonide etteotsa valida isikuid, kellele tsiviliseeritud riikide viisat on peaaegu võimatu hankida. Nõnda jäid ka nüüd Venemaa traaviorganisatsiooni kõige tähtsamad ninad ilma Austraalia viisata.
Aga siis said kõned läbi, päev öösse ja sportlased koti peale.
Novembrikuu esimene hommik näitas end nagu keskmine eestimaine aprill. Pilvine, tuuline ja külm mis külm. Aga hoolimata külmast on Melbourne ülimalt mõnus linn.
Linna keskpunkt on Keskvaksal. Millalgi on Keskvaksali ümbrusse hakatud rajama pilvelõhkujatega moodsat linnasüdant. Õnneks on see hoog austraallastel aga ruttu üle läinud. Linnasüdant on mõne kvartali jagu ja kõik ülejäänu on eeslinn. Tillukesed ühekorruselised majad tillukestes aedades. Puitpitsi ja muid armsaid kaunistusi jätkub rohkelt. Pitsistatud eeslinn laskub ookeani suunas, et lõppeda jahmatavalt laia rannaga.
Siin-seal jääb silma muule ja neil konutab kümneid õngehulle. See vaikne vennaskond on kogu maailmas ühesugune. Lõikavat edelatuult trotsides hüpnotiseerivad nad tundide kaupa oma õngevibude otsi. Ning aeg-ajalt saab keegi kala ka.
Aeg tiksus üha lõuna poole ja seejärel tuligi sõita esimesse võistluspaika Cranbourne'i hipodroomile.
Üksiti toimus siin Euroopast tulnud võistlejate esmakohtumine teldritega. Euroopa hipodroomidel nimelt ei näe hobuseid, kes liigutavad oma ühe külje jäsemeid ühes suunas ja korraga.
"Ega me ei teadnud küll, mida neist teldritest oodata, ja eks reeglid ole seal ka erinevad," tunnistas Veiko hiljem. Kõigepealt torkas Austraalias silma see, et hobuseid ei soojendata. Lähevad starti, nagu nad on, ja eks nad natuke kanged on küll. Turvavest oli kohustuslik ja nii nägid kõik võistlejad välja nagu kubujussid. Raja veeres kappasid ringi punaste kuubedega ratsanikud. Kui kutsaril oli vaja mõnd rihma või aasa kinnitada, tuli vaid sõita ratsaniku juurde. Tema hoidis siis traavlit, kuniks vajalikud toimetused tehtud.
Avapäev lõppes eurooplastele nigelalt. Kokkuvõttes olid Okeaania sõitjad ja ameeriklased kõik eesotsas. Norralane Eirik Hoitomt suutis vaid viiendana püsida. Ülejäänud eurooplased puselesid tema seljataga.
Reede oli võistlusvaba ja kõik see mees karjatati uhkesse National Rhododendron Gardenisse. See on lahmakas lillepark, kus saab näha meilgi tuntud ilutaimi. Aga siin on nad suuremad. Nad on kohe hiigelsuured. Kõige kohal kõrguvad eukalüptid, mille ladvad kadusid sõna otseses mõttes pilvisse. Päev oli nimelt udune ja sompus ning nende, aastas kolme meetri jagu kasvavate puude ladvad udust välja ei paistnudki.
Võistluste teine päev toimus ühel esinduslikumal hipodroomil - Mooney Valleys, päris Melbourne'i külje all. Ja siin selgus põhjus, miks kogu Melbourne tundus vaikne ja kuidagi hõredalt rahvastatud. Elanikud kogunesid hipodroomile. Tegelikult elas kogu Austraalia neil päevil hipodroomidel. Novembri esimene teisipäev oli juba ukse ees ja see on kogu Austraalias riiklik püha ning vaba päev. Nõnda juba aastast 1870. Tööle ei läheks nagunii mitte keegi. Novembri esimene teisipäev on nimelt Melbourne'i Karika päev. Melbourne'i Karikavõistlus avab kogu Austraalias hobuvõiduajamiste hooaja ja tuleb tunnistada, et kogu novembri esimene nädal paistab justkui mingi täiskasvanute koolivaheaeg olevat, sest elanikkond tungleb võiduajamistel ja veab kihla. Esmamulje on selline, et austraallased veavad ülepea kõigele kihla, mis vähegi liigub, kui muruniidukid ja kilpkonnad välja arvata. Kui hobustarte Austraalias parasjagu pole, asendavad neid kindlasti koerte võiduajamised.
Melbourne'i Karika teisipäeva hommikul pakiti kogu seltskond lennukisse ja algas teekond Uus-Meremaa Lõunasaarele Christchurchi. Kuna võistluste korraldajad olid endale eesmärgiks seadnud "Ei ühtegi liiga puhanud külalist", kutsuti kogu seltskond joonelt 15 hektari suurusse roosiaeda, kus enam-vähem 15 hektarit oligi rooside päralt. Aga roosid või ei, Uus-Meremaa ilmad olid eriti siidised ja seetõttu jättis kogu saar erakordselt paradiisliku mulje. Lisaks oskasid uusmeremaalased pakkuda ka selliseid meelelahutusi, nagu eestlased varem näinud polnud. Oli suur ja põnev traavimuuseum, aga ka üks lapiline krants, kes esitas turistidele kõike, mida korralik lambakoer peab oskama. Ja tõesti, lammastega tegi see loom seitse imet.
Enne viimaseid starte oli selge, et medalitele pretendeerivad vaid kolm kutsarit - belglane, rootslane ja uusmeremaalane -, sest teised võistlejad jäid neist juba liiga kaugele maha. Selgeks sai ka see, et Veiko jääb viimaseks. Eelviimasest võistlejast lahutas teda ületamatu punktihulk.
Oma viimase stardi lõpetas Veiko viimasena hobusel nimega More Than Happy.
