Christchurchi õnnetu sündmuste kulg algas septembris 2010, kui 7,1magnituudine maavärin linna raputas. Sellele järgnes veebruaris 2011 maavärin, mille epitsenter oli linna lähedal ja asus vaid 5 km sügavusel. Kuigi see maavärin oli eelmisest nõrgem, 6,3magnituudi, olid purustused linna südamele laastavad – surma sai 185 inimest ja kannatanuid oli peaaegu 2000, lisaks kaotasid arvukad linlased oma kodu või töökoha. Muidugi tulid ka järeltõuked, mis ei lase inimestel meelerahu tagasi saada. Ainult esimesel nädalal pärast 6,3 mg maavärinat registreeriti rohkem kui 361 järeltõuget, millele järgnesid suuremad tõuked veel möödunud aasta juunis ja detsembris. Sel aastal on järeltõuked jäänud järjest harvemaks ja nõrgemaks. Mina sain aprillis tunda kahte maavärinat, kuid mõlemad olid lühiajalised ja kerged.

Analüüside järgi on suure, 7–7,9 mg maavärina võimalus järgneva aasta jooksul vähem kui 1 protsent. Keskmise maavärina, s.o 6,5–6,9 mg, võimalus on umbes 4 protsenti.

Kohalik suurima lugejaskonnaga leht The Press vahendab pidevalt uudiseid maavärina teemadel. Leheveergudel on ära peetud suuremad vaidlused ärihoonete, majade jms kindlustuse üle, on valgustatud kodutuks jäänud elanike saatust, arutatud, kuidas linna keskust uuesti üles ehitada. Viimane suurem vaidlus, mis algas juba märtsis ning kestab siiani, puudutab ajaloolise Christchurchi katedraali lammutamist, selle asemele hakkab peatselt kerkima papist koopia. Väga tuliselt püütakse tõestada, et katedraali oleks olnud võimalik üles ehitada ning lammutamine oli kergelt kummaline otsus, sest tegu oli ikkagi linna sümboli ja ajaloolise ehitisega.

Siia linna saabudes ei osanud ma siiski arvata, et red zone’iks ehk punaseks tsooniks nimetatud ala on tõesti suur ja kõrgete taradega suletud ning valvatud, s.t mingit võimalust läbi kesklinna minekuks ei ole jäetud. Selline on linnapilt püsinud juba üle aasta ja ma ei kujuta ette, kuidas kohalikel on õnnestunud vastu pidada. Eriti need inimesed, kes ootavad otsust oma kodude saatuse üle, mis asuvad punases tsoonis, ja töötud, kes ei tea, millal ärihooned taas avatakse ning millal hakatakse ehitama uusi hooneid.Kuid ümber korraldada ja uuesti üles ehitada elu tuleb. Aeg on samm sammu haaval halvatusest välja tulla.

Turistil ei ole Christchurchis kahjuks suurt midagi teha, sest tavapärase kesklinna melu ja ajaloolise piirkonna uudistamise või kohvikutes postkaartide kirjutamise võib rahus ära unustada. Küll vurab siin ringi kahekorruseline punane buss, mis varem tuuritas kesklinna kauneis paigus ja teeb nüüd ringi ümber punase tsooni, jagades infot hoonete purustuste suuruse ja muu sellise kohta. Sõit maksab endiselt 29 dollarit. Re:Starti-nimeline konteinerkaubamaja kompleks, mis ühel tänaval kesklinnas edasi tegutseb, leevendab veidi kõledust ja mõjub väga moodsana ning ühtlasi kontrastina hüljatud kõrghoonete ning ehitustehnika taustal.

 Noorte reisijate elu ja melu möödub peamiselt hostelites, kus peale kokkamise ja õllejoomise arutatakse tihti sellegi üle, et Christchurch on omadega ikka täitsa p...s.

Õhtul on kesklinn pime ja linna haavatud olek tuleb veel paremini esile. Mulle tundub küll, et punase tsooni ala on kergelt kummituslik, eriti kui läbi katkiste akende puhub vaid üksildane tuul.

Kujutluspildis kerkib silme ette kiiruga mahajäetud büroolaual vedelev võileib või kontori külmikus mädanev puuvili.

Helgema poole pealt tahaks lõppu siiski lisada, et äärelinna aladel on tekkinud uusi võimalusi väljas süüa ja kohvikus käia. Lisaks on kesklinnas pinna kaotanud ärid avanud oma poekesi eri paigus ning sedasi on mõnes linnajaos, nagu näiteks Sumneris või Riccartonis, täiesti mõnus aega veeta. Lihtsalt peab enne uurima, mis kell viimane buss hosteli juurde tagasi viib.

Samuti on alles kohalike sõbralikkus ning turistile teed näidata või niisama nurga peal natuke lobiseda ei ole siiani kellelegi liiga raske olnud. Hostelite töötajad jagavad lahkelt juhiseid – kus ja kuidas liigelda ning kuhu minekut vältida.