Kurejaht Siinail

Toomas Mikkor käis Egiptuse mägedes uurimas, mis Eestisse ei kunagi naasva Hauka külast pärit sookurega juhtus.

Aasta algul tuli mulle Eestist meil, mis teatas, et üks saatjaga varustatud sookurg on rännuteel toppama jäänud. Hauka kure seljas olev saatja andvat juba mõnda aega signaale ühest ja samast kohast. See ei tähendavat head. Tõenäoliselt on lind hukkunud. Signaalid tulid Sharmist kümmekond kilomeetrit edelasse jäävatest mägedest, Avadzha oru idapoolse aheliku harja juurest.

Saatja on kallis aparaat, sestap olid tema omanikud huvitatud, et ehk õnnestub Avadzha orgu väike väljasõit korraldada, etteantud koordinaatide järgi aparaat leida ja ka kure jäänustele pilk heita, et linnu surma põhjustele jälile jõuda.

Retk Nuweibast Avadzha orgu ja sealt saatja üles noppimine oleks nii poole päeva üritus, kui oleks õige varustus. Selleks on tarvis gpsi, piirkonna satelliitfotode väljatrükki ja autot, mis liigub nii asfaldil kui kõrbes. Ja muidugi paari beduiini, kes oskavad improviseerida. Kuna Egiptuses ja eriti just Siinail ei lähe kunagi miski nii nagu plaanitud, on improviseerimisoskus ääretult oluline ja beduiinidel on see sünnipärane. Bedud oskavad ka mägedes turnida ja nende silm seletab kõike ebaharilikku üsna kauge maa taha.

Satelliitfotode väljatrükk pole lihtne. Internetipunkte ja printereid Nuweibas on, aga leida sellist printerit, millel väljatrükitud fotolt su oma ema su ära tunneks, on väljakutse. Keeruline lugu oli ka autodega. Salmanil, parimal kõrbemehel, keda tunnen, on Wrangler ja ka sõiduauto. Esimesega ta Nuweibast Sharmi taha sõita ei taha, sest see oleks aeglane loksumine ja tagatipuks võib kõrbes vatti saanud Wrangler pikal teel poegima hakata. Veel olulisem põhjus, miks mitte Wrangeliga minna, on see, et teele jääb 5 egiptuse politsei kontrollposti. Beduiinid ja eurooplasest reisija suurel teel ja Wrangleris tekitavad kombinatsioonis kontrollpostides alati ebatervet uudishimu. Kui sama komplekt istub sõiduautos, ei pööra politseinik ega sõjaväelane sageli peadki.

Asusime teele keskhommikul. Sõiduautoga, ilma sat-fotode ja GPSita. Kõrbeauto lootsime leida orusuudmest. Sel päeval oli El Turis suur kaamelite võiduajamine. Arvestasime, et jõuame orusuudmesse just selleks ajaks, kui El Turi võiduajamiselt saabuvad beduiinid sealt mööda sõidavad. Sel juhul oleks Salman mõne oma rohketest sugulastest või sõpradest lihtsalt mõnest kõrbes sõitmiseks sobivast autost “välja tõstnud”. Bedud elavad osalt nagu kommunismis. Laenavad üksteiselt kõike peale naiste. Pikemaks või lühemaks ajaks, aga sageli ka päriseks.

Kontrollpostid ristteedel ja linnade sissesõitudel läbisime vahejuhtumiteta. Autodevoo olime maha maganud, aga see polnud suurem õnnetus, sest Sharmi külje all olevast beduiinikülast saime laenuks väikese Toyota pikapi.

Orusuudmes ootas meid külm vastuvõtt. Satelliitfotod näitasid, et seal on kaks mobiilimasti, mille juurest keerab tee alla. Fotod ei näidanud, et tee on suletud tühjade tünnidega ja seda kremplit valvavad kalašnikovidega varustatud mehed. Üks tuligi kohe jooksujalu meile vastu, aga Salman ei jäänud teda ootama, vaid keeras maanteele tagasi.

Kui mingi kõrbetee on sõjaväelaste poolt suletud, võib veidi eemalt leida beduiinide rajatud alternatiivse tee. Varsti leidsimegi asfaldilt alla keeravad autojäljed. Saime veidi sõita, kui olime sunnitud peatuma. Järgnes nii järsk kallak, et Salman ei tahtnud sellel isegi võõrast autot lõhkuda. Teine beduiin, noor Sophei, läks välja luurele, aga saabus kurva teatega. Kõikjal mujal olla astang veel järsem. Ei jäänud muud üle, kui teosammul alla liikuda. See läks õnneks, aga oli selge, et sama teed tagasi tulla pole võimalik.

Avadzha haruoruni, kust saabusid kurelt viimased signaalid, jõudsime lihtsalt, arvutiekraanilt nähtud satelliitfotod olid meelde jäänud. Püüdsin enda ja kure asukohta määrata orupõhjas kasvavate akaatsiate järgi, aga pilt arvutiekraanil ja tegelikkuses oli erinev. Reljeefide järgi asukoha määramine ka ei õnnestunud, sest satelliit teeb pildi taevast, mina aga olen kruusavallide ja mäenõlvade vahel.

Laias laastus oli meile selge, kust signaalid tulid, aga oli vaja täpset punkti. mägi oli täis kivilahmakaid, pragusid ja lõhesid, kure laibast või saatjast meetri kaugusel võis seda ikkagi mitte näha.

Asusime lehtrikujuliselt otsima. Kohe alguses avastas Sophei lehtrist väljaspool asuvalt mäenukilt linnusitast valgeks paakunud kivinuki. Et kurg võis olla leidnud oma lõpu röövlinnu küüniste ja noka läbi, läks Sophei mäenukki läbi kammima. Päev kaldus õhtusse, aga peale ühe udusule ei leidnud me midagi. Ja polnud kindel, et udusulg sookurele kuulus. Oli selge, et otsinguid tuleb jätkata järgmisel päeval ja koos väljatrükitud fotodega.

Seiklused polnud veel lõppenud. Päevavalgus oli otsakorral ja meil polnud aimugi, kuidas orust välja pääseda. Otsustasime riskida, sõita mööda teed mobiilimastideni ja kohtuda automaaturitega.

Seekord tormas meie poole lausa neli kalašnikovimeest. Mobiilimasti all oli Mercedese maastur. Siin oli asi tõsine. Salman võeti pihtide vahele ja asuti pinnima, mis tal orgu asja ja miks neist enne mööda hiilis. Minult küsiti väga vigases inglise keeles rahvust ja ametit. Fotograaf ja ajakirjanik oleks ilmselt olnud halvad vastused, seepärast ütlesin ametiks turist. Püssimees kordas mu vastust paar korda mõtlikul ilmel ja teatas siis virilalt naeratades “Welcome to Egypt!”.

Salman sai kuidagi seletatud, et me pole Sharmi imbuvad terroristid, vaid tulime niisama mägesid vaatama. Tuli välja, et Avadzha oru sissepääs on püssimeeste valve all seetõttu, et seda kaudu võivad põrgumasinaga varustatud radikaalid Sharmi tungida ja seal turistide hulgas ilmkäraka korraldada, nagu seda on juhtunud. Jutu aitas lõpetada ilmselt ka fakt, et saabus tsikkel püssimeeste õhtusöögiga. Salmanil oli õnnestunud koguni välja kaubelda, et tuleme homme tagasi.

Järgmisel hommikul olime varavalges kohal. Unine püssimees veeretas tünnid teelt ja pool tundi hiljem laotasime juba satelliitfotod Toyota kapotile laiali. Nende hankimine polnud lihtne, ka enamik Sharmi printeritest on vaaraode-aegsed.

Nüüd oli selge, miks eelmisel päeval puusse olime pannud. Kaks kuivanud akaatsiat olid üsna hiljuti maha võetud ja kännudki põletatud. Kui olime oma asukoha kure suhtes selgeks saanud, hakkasime nagu ämblikud mäekülge pidi üles rühkima. Noor Sophei oli mäe kolmveerandil, kui hüüdis, et leidis nii saatja kui linnu. Saatja rihmad olid läbi näritud, aparaat lebas külili lapikul kivil. Kurest oli vähe järel. Tükid vedelesid riburada mööda mäekülge. Rebasejäljed kivide vahel liival kõnelesid tema maiste jäänuste lõpust selget keelt. Kõigpealt üks tiib, siis lihast paljaks järatud rümp, siis teine tiib, siis rõngastatud jalad. Proovisin seda ühele pildile saada, aga kõik oli kivide vahel peidus. Võtsime saatja ja rõngastatud jalad kaasa ja asusime tagasiteele.

Vana beduiin Ali, kes meile öömaja andis ja oma Toyotat laenas, mudis peos saatjat ja vaatas arvutiekraanilt elusa Hauka kure pilti: “Vaene lind, lendas nii pika maa ja sai siin õnnetult otsa!”