Kuritegelikult sõbralik Kolumbia
Kolumbia on euroopalike arusaamade kohaselt üks “kahtlane” riik. Uudised, mis sealtkandist rahvusvahelisse meediasse kanduvad, on tavaliselt üsna üheülbalised: kokaiin, inimröövid, relvastatud konfliktid, jagelused naaberriikidega jne. Kui seal maal aga veidi elada, seal ringi käia ja kohalikega suhelda, siis selgub, et pilt ei ole sugugi nii ühekülgne.
Kirju rahvas ookeanide vahel
Kui tahta Kolumbiast laiapõhjalisemat ülevaadet anda, tuleb sissejuhatuseks rääkida riigi geograafiast. Tegemist on ainsa Lõuna-Ameerika riigiga, mis saab uhkustada nii Vaikse kui ka Atlandi ookeani rannikuga. Lisaks on riigil Leticia linna kujul oma värav võimsale Amazonase jõele ja Kolumbiat läbib ka Andide mäeahelik. Sinna vahele jääb aga savanne, palavaid kõrbeid, jahedaid kõrgplatoosid, meeldiva kliimaga kohvikasvatuspiirkondi, läbipääsmatuid vihmametsi ja lumiseid mäetippe.
Mägisemates piirkondades elab osa andmete järgi ligi 80 protsenti kolumblastest. Ka pealinn Bogota asub 2600 m kõrgusel mägedes, mistõttu sealne kliima ei ole sugugi troopiline, vaid sarnaneb pigem eestimaise kevade või varasügisega. Väidetavalt asub ka maailma kõige sademerohkem punkt Kolumbias – Lloroses sadavat 13,3 m aastas (Eesti keskmine sademete hulk on 626 mm). “Kergelt” niiske kliima põhjuseks on Andid, mis Vaikselt ookeanilt tulevad vihmapilved kinni püüavad.
Sama kirju kui riigi geograafia on ka sealne rahvastik. Rannikutel elavad inimesed on peamiselt mustanahalised, samas kui vihmametsad meeldivad eraklikele indiaanlastele. Mõne piirkonna elanikud on nii heleda nahaga, et peale vaadates ei tahaks neid kuidagi lõuna-ameeriklasteks pidada, samas kui suurem osa elanikkonnast on ikkagi tõmmumat karva “latiinod”.
Huvitav on ka hispaania kõnekeele eripalgelisus Kolumbia eri piirkondades. Eristatakse üle tosina regionaalse murraku ja isegi suhteliselt piiratud hispaania keele oskusega välismaalane suudab kerge vaevaga eristada, kas temaga räägib parajasti costeña, caleña või paisa (ehk siis Kariibi mere rannikult, Cali või Medellini ümbruskonnast pärit isik). Lisaks hispaania keelele räägib Kolumbia 45miljonilisest elanikkonnast pool miljonit aga indiaani keeli. Neid on riigis suisa 80.
Must valge minevik
Kolumbia rahvusvaheline maine ei ole kõrgeimate killast ja sellel on omad põhjused. Alates 1960ndatest on keskvalitsus pidanud verist võitlust mitmesuguste relvastatud grupeeringutega ja hiljem ka narkokartellidega.
Valitsusvastaste jõudude mõjuvõimu on viimase 10–15 aastaga küll oluliselt kärbitud, ent konflikt riigi ääremaadel keeb siiani. Ühe hinnangu järgi on FARCi, ELNi ja teiste rühmituste alluvuses veel umbes 10 000 relvakandjat ehk sama palju inimesi kui Eesti Kaitseväes ja politseis kokku. Inimesi, kes relvakonfliktide tõttu oma elu pärast kartes möödunud aastal kodud maha pidid jätma, on 380 000. Selle näitajaga on Kolumbia maailmas II kohal, vaid Darfuri kriisi käes vaevlevas Sudaanis on olukord veelgi hullem. Maailmas esikohal on Kolumbia aga kokaiini tootmise poolest. Kuigi valitsus president Alvaro Uribega eesotsas ja USA valitsuselt igal aastal sadades miljonites dollarites abi saades innukalt kokapõõsa istandusi hävitab, tuleb ikkagi ümmarguselt 60 protsenti maailma kokaiinist Kolumbiast.
Need numbrid on kurjad, kuid kui riigis ringi reisida, vähegi kainet mõistust omada ja ettevaatlik olla, siis ei ole kõnealune maa sugugi ohtlikum kui näiteks Venezuela või Ecuador või ükskõik milline teine Ladina-Ameerika riik. Ka Kolumbia vaste meie “Welcome to Estonia” sloganile kõlab just nii: “Colombia, the only risk is wanting to stay” (Kolumbia, ainus risk on soov jääda).
Ülaltoodud tumedale statistikale pakub mõnevõrra vastukaalu Happy Planet Index (HPI), mis reastab maailma õnnelikumad rahvad. HPI võtab arvesse inimeste oodatavat eluiga, nende rahulolu oma eluga ja ökoloogilise jalajälje suurust. Selles tabelis on Kolumbia pikalt olnud teisel kohal, 2009. aasta nimekirjas aga kuues (Eesti järjekorranumber oli 131).
Tabelid tabeliteks, kuid colombiano’de heatahtlikkus ja sõbralikkus võtavad tõesti uskumatuid mõõtmeid. Selle poolest on nad kuulsad isegi teiste lõuna-ameeriklaste seas. Eestlaslikult enesesse tõmbunud ja “isikliku ruumi” pärast südant valutavatele karakteritele võib latiinode uudishimu alguses küll tüütavana tunduda, kuid need, kes oma isiklikust koopast välja suvatsevad roomata, saavad kiirelt premeeritud. Nii venib käik elukohajärgsesse aedviljapoodi või internetikohvikusse alati plaanitust pisut pikemaks, sest poodniku või netipoisiga on vaja veidi maailma asju lahata ja aru anda, et kus see Eesti siis ikkagi on.
Medellini linna metroos sõites astus aga korduvalt ligi eri vanuses ja eri kaunidusastmega (Miss Estonia võistlustel oleks nad minu subjektiivse hinnangu kohaselt enamasti 1.–3. koha konkurentsis olnud) noori daame, kes tahtsid kas inglise keelt praktiseerida või uudishimutsesid, et kust gringo tuleb.
Verdikt: mine just nüüd!
Tõsi, tuleb tunnistada, et käesolev artikkel on selgelt kirjutatud positiivsemast, “klaas on pooltäis” vaatepunktist. Nagu igas teises Ladina-Ameerika riigis iseseisva rännumehena ringi liikudes peab ka Kolumbia külastajatel lisaks ettevaatlikkusele ka veidi õnne olema. Nii saan ka mina loetleda mitmeid eurooplasi, keda juba paari esimese kuu jooksul Kolumbias korduvalt tänaval rööviti või kel oli muid probleeme.
Siinkirjutajal ei juhtunud kogu seitsme Lõuna-Ameerikas veedetud kuu jooksul aga ühtki tõsisemat intsidenti. Seda siis tänu ettevaatlikkusele ja paar korda ka Taevaisa armule.
Lõpetuseks saabki vaid nentida, et just praegu paistab olevat ütlemata õige aeg Kolumbia külastamiseks. Riik on tunduvalt turvalisem kui veel 5–10 aastat tagasi. Kui külaline veidi eeltööd teeb ja uurib, et milliste piirkondade avastamise võiks teiseks korraks jätta, ei juhtu temaga reeglina midagi. Samas on maa massiturismist ja Lääne mõjudest veel suhteliselt rikkumata. Paljud välismaalased endiselt kardavad Kolumbiat ja seega ei ole seal veel võimalik täheldada selliseid turistihorde või amerikaniseerumist nagu Ecuadoris või Panamas. Riigil on pakkuda aga palju – vihmametsad, sukeldumisvõimalused, matkarajad, kõrbed, Vaikse ookeani ja Kariibi mere rannad, väga hästi säilinud ja ka UNESCO Maailmapärandi nimekirja kuuluvad koloniaallinnad, kohvifarmid ja eelkõige i-le täpi peale panev kohalike sõbralikkus. See viimane ei ole mitte sõnakõlksuna välja öeldud. Usun, et kõik eestlased, kes aegade jooksul pikema perioodi vältel on Kolumbias elanud (selliseid inimesi peaks olema vähemalt tosin, kui mitte enam), meenutavad seda aega vaid hea sõnaga. Sellejuures on võtmetähtsusega just kohalike positiivne suhtumine ellu ja külalistesse.
Loo autor töötas MTÜ Continuous Actioni lähetatuna Kolumbia pealinnas Bogotas Euroopa Komisjoni poolt toetatud programmi Euroopa Vabatahtlik Teenistus raames 2009. aasta veebruarist juulini.
