Kui aastal 1993 usaldas politseid vaid 17 protsenti Eesti elanikest, siis 2001. aastal juba 51 protsenti ja 2008. aastaks küündis see näitaja 80ni. Ka mu enda kogemustest kodumaal puudub situatsioon, kus oleks põhjust olnud politseinikke mitte usaldada või kus on mõista antud, et äkki jätame trahvi koostamata ja lahendame selle kiirelt omavahel. Kuidas suhtuvad kummalisse välismaalasesse aga korrakaitsjad mujal maailmas ja kas ametivõimude käitumismustrid võivad peegeldada ka ümbritsevat kultuuriruumi?

STSEEN 1. Moldova ja Transnistria piiripunkt. 2007 september.

Läbinud esmalt Ukraina, Moldova ja Vene rahuvalvajate püstitatud teetõkked, sülgab kohalik bussiromu meid välja näotu maanteeäärse kioski kõrval. Ometi märgib see lobudik täiesti uue või pigem vana maailma piiri. Siin lõppeb Moldova ja algab Transnistria – 90ndate algul verise kodusõja järel Moldovast lahkulöönud separatistlik territoorium, nn 21. sajandi Nõukogude enklaav Euroopas, mida endiselt turvab Venemaa 14. armee. Seitsmeteistkümnele Transnistria juhtkonna liikmele oli tollal kehtestatud ELi sissepääsukeeld, ühte neist otsis Interpol taga seoses Lätis toime pandud mõrvaga ja end presidendiks nimetavat ekskagebiiti Igor Smirnovi kahtlustati nii suuremahulistes relvaärides kui väljapressimistes. Ühesõnaga, selline sümpaatne kohakene.

« Avalehele 0 Kommentaari