Kuum kartul nimega 7/7
Mõni päev enne Londoni pommitamise esimest aastapäeva märkan, olles sattunud Whitechapel'isse, provokatiivset plakatit moslemi noortekonventsioonile Signs of The Last Day. Esmapilgul õhetaks poster Hollywoodi glamuurist: hõbedaste pilvelõhkujate ladvad oigavad punetavates leekides, tulekera laiutab üle pea kogu taeva. Düstoopia kohal, kosmose rahulikus tumeduses, paljastab end kaose looja: tuldsülgav teravvalge kiir, mis tungib vuhinaga läbi atmosfäärikihtide maa poole. Pealkirja all õrritab hüüdlause: "The World Will Come to an End... Are You Prepared?" Kes päästaks maailma hukust?
Postrilt puudub Tom Cruise (või mõni teine Hollywoodi pseudopaatoslikest kangelasist), "osatäitjate" nimekirjast vaatavad vastu imaamid ja Paramounti logo asemel ehivad plakatit kuusirp ja täht, islami sümbol. Lisaks seminaridele on menüüs idamaiste võitluskunstide demonstratsioonid ning bazaar (kust saab osavõtja osta palvematte ning võitlusvarustust). Ainus element, mis niisiis õhtumaise sümboolikaga kuigivõrd ei haaku, on oma ehedas ameerikalikkuses hinge vaakuv metropol ise. Samuti paneb võpatama ürituse kuupäev - päev pärast mullust jõhkrat sündmust, mida oleme hakanud kutsuma 7/7. Pommitamisohvrite vaikne ja väärikas mälestamine näib olevat igatpidi ohustatud.
Kõigest paar nädalat tuli ilmsiks veel teinegi "konfliktne" asjaolu: nimelt avab just 7ndal uksed Islam Expo, suurim ja põhjalikum Euroopas korraldatud islami-mess. Seda plaanitakse moslemite kogukonnas suurejooneliselt tähistada, olgu kuupäev kui delikaatne tahes. Hoolimata kuuekuusest ettevalmistusest ei ole Londoni linnavalitsusel selle vastu välja pakkuda suurt midagi muud peale minutilise leinaseisaku. Vähemalt pressihuvi mõttes on mess seisaku sädelevalt üle trumbanud, ja seda lõdva randmega. Milline PR-peavalu! Mis nägu teeb Londoni linnapea Ken Livingstone hapras olukorras? Veel päev enne väänleb ta ebamugavusega telekaamerate ees nagu plastiliinnarr Jim Carrey. Juba räägitakse paratamatust tagasiastumisest - poliitkliima pole hetkel nii mahe, et sellistest kokkulangemistest mööda vaadataks.
Erinevalt moslemitest, kes maailmalõpuga leppinud, vajavad ülejäänud londonlased nii hädasti kangelasi, kes mustad mõtted viimsepäeva lähenemisest minema peletaks. Kuid kindral Ken üllatab. Seitsmenda hommikul sammub ta kindlameelselt King's Cross'i jaama juurde, toeks ellujäänute armee ühisnimetusega 7/7 Survivors. Suur hulk seitsmesajast haavatust patrullib täna terrori trotsiks Londoni tänavail. Need on Londoni surematud sõdurid (ja Ken'i jaoks asendamatud PR-kangelased) - näiteks Gill Hicks, kes kaotas mulluses pommitamises mõlemad jalad, kõnnib mälestusteenistusele "omal jalal" ning kavatseb õhtul aiapeo korraldada: vabaduse nimel.
Hommikulehed kiidavad rahva söakust, räige faux pas on momendiks unustatud. Vaid rahvusvaheline press jätkab skandaali vahule kloppimist: tänaval lein, tagahoovis ekstremistide pidu. Ent Livingstone'i järgmine samm võtab maailma hoobilt tummaks. Figaro siin, Figaro se al, ilmutab ta end järgmise tunni jooksul avalikel üritustel, kiitmaks murdumatut Briti karakterit. Ja siis tuleb pauk. Äkitsi tabavad kaameravälgud linnapea üht linti lõikamas - tegu pole millegi muu kui Islam Expo avamisega! Livingstone, kel meeriksolemise jooksul ette tulnud ohtlikult palju rassistlik-fashistlikke apsakaid, paneb toime esmaklassilise PR-triki. Jäädes täiesti siiraks, kaaperdab ta ometigi alatult islamimessi sõnumi (olgugi, et sel pole midagi ühist eelpoolmainitud konventsiooni sõjakusega). Ta räägib harmooniast kultuuride vahel, londonlaste erakordsest ühtehoidmisest ja 7/7 tähtsusest edaspidiste terroririskide eemaldamises. Ei kõigevähematki kummardust islami kultuurile.
Kui kell lööb keskpäeva ning rivistutakse leinaseisakuks, on uudis juba tänavail. Mööndatagu, et kohati on rahva heameel lausa häbematu - ju siis ei ole viljakas päev poliitiliseks korrektsuseks. Seisan kõrvuti kahe õega, kes läbi käinud mõlemast maailmasõjast ning tunnistanud Briti impeeriumi viimaseid hingetõmbeid. Pärin neilt, mida islami viimsepäeva-manitsustest arvata. "Kaks sõda selja taga ja seis on 2:0 - siiani pole meid veel miski siit ilmast kangutada suutnud," arutleb Gwenda ning pakub välja, et küllap elaksid nad suhteliselt edukalt üle ka kolmanda. Betty, kel suurem hirm salmonelloosi kui sõja ees, noogutab erksalt: "Bring it on!"
