Laps kommihüpermarketis
Minu Edinburgh Fringe’i lavadebüüt läks hästi: võitsin võimaluse olla spermadoonoriks ühe briti koomiku õele. Ja seda lauset peaks vist natuke seletama.
Edinburgh Fringe on maailma suurim kunstifestival, seda vähemasti esinemiskunstide, nagu teatri, muusika ja kõige selle osas, mida hõlmab sõna comedy. Nelja nädala jooksul toimub päevas rohkem kui 1300 esinemist paarisajal laval umbes 20 000 esineja poolt; lavadeks muutuvad iga aasta augustis ka restoranide-baaride tagatoad, konverentsiruumid ja kooliklassid, aga vahel ka kodud või taksod.
Juba paar aastat on festivali suurim kategooria just comedy ehk sketšid, stand-up, improvisatsioonikomöödia, muusikaline komöödia ja lihtsalt naljad. Heas kommipoes on eri maiustusi nii mõnesaja ringis, nii et naljasõbra Fringe’ile jõudmise meeleseisundi kirjeldamiseks jääb väljendist “nagu laps kommipoes” selgelt väheks.
See on seesama Fringe, kus laiem publik on esimest korda näinud Rowan Atkinsoni, mitmeid Monty Pythoni liikmeid, Stephen Fry’d, Hugh Laurie’t ja teisi suuremaid või väiksemaid staare. Edinburghis on sellised esinejad nagu Ricky Cervais läbisegi tulevikutähtedega, ning ka nendega, kes pärast oma Fringe’i debüüti otsustavad jätkata oma baarmeni- või pankurikarjääriga. Avastada ja teha on selgelt liiga palju.
Kuna kõike niikuinii näha ei jõua, siis valikute tegemiseks on kaks head viisi. Esiteks arvustuste lugemine (nt Chortle.co.uk oma annab hea ülevaate) ja tuttavatelt soovituste küsimine. Teine viis on kõndida mööda tänavat ning siseneda sellesse saali, kuhu kõnniteel seisev sisseviskaja sind parasjagu kutsub.
Tulles tagasi selle kõige esimese lause juurde, siis sisseviskaja oli meid sel hetkel meelitanud ühele vähem tuntud esinejate tasuta show’le, mille käigus olin sattunud lavale ning võitnud kolmeküsimuselise kiirviktoriini. (Mul oli ka väike konkurentsieelis, nimelt kõik minu viimase küsimuse vastusevariandid olid ühesugused ja valesti vastata ei olnud võimalik.) Nii situatsioon kui auhind oli väga fringe’lik.
Kõik on seal lubatud peale elu, reeglite ja iseenda liiga tõsiselt võtmise.
Kõige parem on planeerimist ja juhuslikkust kombineerida, ostes ette n-ö nurgakivideks häid arvustusi ja soovitusi saanud ning peaaegu kindlasti välja müüdavad piletid, ning jättes oma päevakavasse natuke auke, mida jooksu pealt sisustada.
Nelja päeva jooksul jõudsime vaadata umbes 20 etendust. Kuna comedy ulatub allapoole vööd naljadest kuni intelligentse ja isikliku huumorini, sai lisaks rohkele naermisele läbi elada laia tunnetespektri. Ainult romantikat jääb Fringe’i puhul väheks, kuigi iseenesest on Edinburgh armas ja vägagi jalutatav linnake. Ühelt poolt on laginal naermises midagi sellist, mis ei mahu minu meelest samasse aegruumi suurema sensuaalsusega. Teisalt, kuna huumorialtarile võib heita kõike ja kõiki, siis kahekesi nädalavahetuse fiiling väheneb iga kord, kui keegi teeb nalja oma intiimelu mõne kentsaka seiga üle; ja mida teravam nali, seda raskem on pärast oma kaaslasele sügavalt silma vaadata.
Andrus Purde on Komeediklubi stand-up comedy õhtute korraldaja.
