Mis meeldib mulle airBalticu juures juba nüüd? Muljetavaldav lennuvõrk, mis ulatub Kaliningradist Thbilisini ja Bergenist Budapestini, hea ja mahukas lennuajakiri ning keskpikkade lendude pardamenüü odavad komplekteined, mis sisaldavad pearoa kõrval ka pudelit veini. Sooduskampaaniad on atraktiivsed - 27. septembril müüs airBaltic Vilniusest Londonisse, Dublinisse, Stockholmi, Oslosse, Helsingisse, Riiga, Berliini, Hamburgi, Düsseldorfi ja Münchenisse pileteid 1 litiga (umbes 4 krooni) - ja peamine sõlmlennujaam Riia tundub pakutavate ühenduste ning kosmopoliitsuse poolest juba täna kui väike Arlanda või Kastrup.

Miinuspoolele jääb asjaolu, et suur osa airBalticu liine (ka Tallinn-Riia) on lennatud vanade ja rahhiitiliste Fokker 50 tüüpi õhusõidukitega, mida on tõesti raske armastada. Stjuardessid eelistasid vene keelt inglise keelele ja tundusid hoolivat vähem kui Estonian Airi lennusaatjad. Lisaks on Eesti rahvusliku lennukompanii ajatu elegantsi kõrval Läti lennukeid ehtivad baleriinid lihtsalt võõrastavad... "Igaüks peab ikka oma voki peal ketrama," ütleb teine vanasõna.

Üks imelik väike puudus on airBalticul veel - temaga (teatud liinidel) lendav seltskond. Asi pole selles, et Dublin-Riia lennule registreeris end ebaproportsionaalselt suur hulk dressides ja Lidli kilekottidega mehi, kes südaöö tulles, siis kui Dublinist oli jäänud väljumata vaid airBalticu lend Riia suunas, muidu rangelt tubakavaba lennujaama WC suitsust halliks kimusid. Tehku maa peal, mis süda lustib. Mind hakkab rumal rullnoklus segama siis, kui kurva bernhardiini häälega kaptenil on vaja esimesel lennupooltunnil teadustada: "Olen saanud stjuardessidelt teada, et keegi on lennuki WCs suitsetanud. See on väga ohtlik. Palun ärge suitsetage lennuki WCs."

Reisikulud kattis airBaltic