Lätlaste suurushullustus ja koloniaalimpeerium
Võib olla on seda mõjutanud see, et Riia on ainus Baltikumi metropol. Või Riia roll kahe vastandliku maailma väravana: ajalugu on tõestanud, et see linn on olnud pidevalt Ida ja Lääne maailmate kokkupõrkekohaks.
- Kas sa oled kunagi kuulnud, et meil oli koloniaalimpeerium? küsis Inese, näidates mulle hästisäilinud juugendstiilis hooneid Albertas ja Elizabetes Ielal.
- Vabandust...
- Kas sa siis ei teadnud, et meile kuulus Tobago saar?
- Andestust, kas me räägime ikka samast Tobagost?
Jah, me rääkisime samast Tobagost. Sellestsamast, mis tänapäeval on Trinidadi kaksik. Pole vist vaja mainidagi, et ma ei andnud esimeses raundis alla. Inese oli sunnitud kutsuma mind ametlikule ekskursioonile, et ma näeksin Tobago Kasiinot ja mitmetähenduslikke poekesi, mis Riia vanalinnas vohavad. See oli kaugel fabrikatsioonist. Ilustatud kaartidel oli täpselt kirjas, et 45 kahurit, 25 ametnikku, 124 sõdurit ja 80 kolonistide perekonda saabusid sellele Kariibi mere saarele Issanda aastal 1654.
Väga kahju, et Jacob Kettler, Kuramaa ja Zemgale hetsog, oli liiga vulgaarne, ristiusustades taas koloonia, mille ta oli ostnud kümme aastat enne oma Inglise sugulasi. Liigagi läbinähtavalt ristis ta selle Uus-Kuramaaks.
Merkantilistina uskus Kettler, et rikkus ei sõltu riigi suurusest. Teda inspireerisid armastatud ja vihatud Madalmaad. Siiski - selleks, et oma eduvõimalusi suurendada, pakkus ta Poola kuningale osalust koloniseerimisprojektis. Jalgadega maa peal olev Kazimierz ei olnud Kariibi mere saartest huvitatud.
- Me ei koloniseerinud Austraaliat ainult halva kokkusattumuse tõttu! teatas Inese, kasutades ära minu kimbatust.
- Kas sa mõtled"Austraaliat"? Kas sa juba liiale ei lähe?
Vähemalt enda arust ta seda ei teinud. Isehakanud patrioodina veenis ta mind lõpuks, et härra Kettler saatis võimsa laevastiku maailma teise otsa lihtsalt sellepärast, et unistajast hertsog tahtis üle trumbata hollandlased, kellega ta oli sõjajalal ning kelle maadeavastustest Austraalia ümber rääkis kogu Euroopa. Mõned arvavad, et Kettleril oli hiigelplaan krahmata endala ja asustada maa, mida Portugali meresõitjad nimetasid 150 aastat varem Terra Javaks, ja Ptolemaius Terra Australis Incognitaks.
Kui asjasse veidi süveneda, leiab see kinnitust: protestant Jacob Kettler oli endale kaubelnud ka paavst Innocentius X õnnistuse. Kahjuks lahkus pontifeks 1655. aastal elavate hulgast, kaotades säärase Balti diasporaa tekkeks igasuguse võimaluse.
Osav Kettler mängis isegi mõnede Lääne-Aafrika ranniku, kusagil Gambia jõe suudme lähedal asuvate saartega. Ligi paarikümne aasta jooksul kuulus talle kauge St. Andrew kõrbesaar.
Arvestades, et teda piiras Läti kahesaja tuhande hinge suurune populatsioon, võib arvata, et ta pingutas üle. Selle megalomaania endeemilised juured on tõenäoliselt imetlusväärses täiusepüüdes. Lisaks võib härra Kettler olla lähemalt seotud oma armsa Liepajaga, mis tähendab „linn, kus sünnib tuul". Selline väide on nii poeetiline kui ka ettekuulutav. Tuul on universaalne, vormitu, mässav. Ent sellest kartmatule isevalitsejale ei piisanud: oma elu lõpus 1681. aastal üritas ta Kuramaa kolooniaid uuesti tagasi saada, sest vahepeal olid Lääne võimuriigid need hõivanud.
Nüüd on mul piisavalt põhjust uskuda, et kui jutt läheb Austraaliale, on mu indigosõbrannal Inesel õigus. Tema põhjamaine agressiivne enesekindlus on laialt teada. Kui pirtsakas Ajalugu oleks härra Kettleri suhtes olnud armulisem, kui kolm Balti riiki oleksid natuke suuremad, kui Baltikumi kuldaeg oleks kauem kestnud - siis ma ei üllatuks, nähes Daugava jõe kaldal pruune känguruid rõõmsalt ringi kargamas.
Kahju, eriti arvestades, et "kui" on üks konksuga sõna.
