„Sir, kust te viisa saite, sir?“
– „Postiga.“
Sain kohe aru, kui olin selle välja ölnud, et polnud kohane lause.
Teismeline, kes on passikontrolli pandud, jõllitab veel nõutumalt mu passi ja ta käsi haarab telefonitoru.
„Palun tulge minuga kaasa.“
– „Ei, ma ei taha tulla.“
„Palun tulge kaasa.“
– „Ei, ma ei taha tulla, ma tahan siit lennujaamast välja saada.“
„Palun tulge kaasa.“
– „OK.“
Meid viiakse tagaruumi, mis on täis mustanahalisi, kes kõik vaatavad näoga, et vau, kahvanäol ka mingi jama. Üks tüüp nihutab oma diplomaadikohvri(!) toolilt ja mulle tehakse ruumi tühjaks imetud veeautomaadi kõrvale. Istume siis. Diplomaadikohvri omanik lõpetab kõne ja teatab üle ruumi, et teda saadetakse riigist välja. Mul on sekeldusse sattudes komme, et ma ei tee eriti midagi. Kui universum on mind siia tõmmanud, siis las universum mind siit ka päästab. Pole minu mure.
