Beirut on kui teatrilava, kus tuntava prantsuse aktsendiga etendub ühtaegu nii jumalik elamiskomöödia – elamise ja elus olemise nähtav nautimine –, kui ka sügav tragöödia ja draama – häving ja surm, kirjutab Neeme Raud.

Minu jaoks paneb Beirutis i-le punkti linna kellatorn.

Pikkadest sõdadest siiani pisut räsitud, kuid meeldiva permanentse vahemerelise päevitunud jumega linn tunnistab selles tornis avameelselt, et armastab, ja kuidas veel, rikkust ning luksust. Kell ta randmel või siis tornis saab olla ja ongi – kuidas muidu! – vaid Rolex!

Hirmkalli kellaga eputav peaväljak on vanas stiilis, aga nähtavalt uus. Vähem kui 20 aastat tagasi siit üle veerenud sõjamasin (viimane sõda oli 1975–1990) hävitas endisaegse peaaegu täielikult. Nüüd on paraadväljak taas paraadehtes. Beirutil on taastamistöödega läbi ajaloo suuri kogemusi – aastatuhandete jooksul on linn seitse korda peaaegu täielikult üles ehitatud. Kiiresti ja nutikalt. Sõjapurustusi kasutatakse kohati julgelt lausa kujundus­elemendina.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: