Foto: Shutterstock

All muudkui matsutati ja luristati. Sekka toostid. Idanaaber tuleb rongi sööma nagu kirikusse palvetama. Kui liigud ise mööda maamuna, liikugu miski ka sinu soolikais, muidu pole tasakaalu välis- ja sisemaailma vahel.

Roogi kandis ette kärunaine, käru tegi kõrra-kõrra. Selitasin ja püüdsin lõhna järgi arvata, mida need sunnikud praegu manustavad. Hernesupp, lastevorst, subrovka. Ei oska öelda, kas läks täppi või mitte. Igatahes tuhat tänu hõngu eest.


Miilits ajas pingilt üles. Pikali olla ei tohi, istuli maga nagu karu talvel! Mina aga ei oska istuli magada. Kõmpisin mööda öist vaksalit ringi.

Viimaks ometi Leningradis. Öö tuli veeta Moskva vaksalis, et siis juhukatega panna (tänapäeval öeldakse hääletamisi) edasi, koju!

Miilits ajas pingilt üles. Pikali olla ei tohi, istuli maga nagu karu talvel! Mina aga ei oska istuli magada. Kõmpisin mööda öist vaksalit ringi.

Ja mida ma nägin? Äkki hakkas silma pooleldi näritud leivapäts, otse ühe pingi all. Tundus, et keegi on sellele peale astunud, ja siis talla küljega varjule veeretanud. Põrand oli issanda rokane, siit tolmune, sealt porine. Ent isu tohutu.

Kui vastupidavad on käitumisreeglid meie sees? Leningradi blokaadi ajal söödi inimesi, nende liha oli turulgi müügil. Soolase hinnaga. Loomulikult althõlma. On säilinud kohtuprotsesside protokollidki, ehkki enamajaolt need hiljem hävitati, et ajalukku ei jääks märki. Et võiks kumu nimetada fašistide propagandaväljamõeldiseks.

Kuidas saada lahti luupainajast pingi all? Tegin päratus vaksalihoones ringi, ent täheldasin, et mu jalad veavad kogu aega just sina kohta. Viimaks kummardasin, võtsin põrandalt leivakannika ja viskasin selle prügikasti.

Kodus oli rõõmu rohkelt. Ja mitte üksnes uhkusest enda tubliduse üle. Emajõe saunas selgus, et olin selle reisiga kaheksa kilo maha võtnud. Ma nimetaksin neid eetikakilodeks.

Loe veel: