Lennufirmadele teine põsk
See siin peaks olema lennuarvustus, mis sarjaks Finnairi selle eest, et ta mind üheks pikaks teisipäevaööks Vantaa lennuväljale ööbima jättis ja et ma kell üks öösel mööda lennujaama ringi kablutama ning lennufirma esindajat otsima pidin; tõik, millest selle leheosa toimetaja sai aimu Skype'i tujuteate kaudu. Aga see oleks ju sama, mis pahandada vihmaga sadamise pärast või poriga selle pärast, et ta määrib. Sest kui lendad kümneid ja kümneid lende aastas, siis ikka juhtub, et lennukompaniid rikastavad su elu väikeste marsruudimuutuste või hilinemistega.
Inimese lennureisimisekarjääril on teatavasti mitu taset. Neist esimesel on lennusõit justkui omaette sündmus, mis peaaegu, et väärib habeme korralikult äraajamist ja puhtaid põlvikuid. Algajad lendajad inimesed tunned selle järgi ära, et nad kuulavad enne lendu turvainstruktsioone, vaatavad peaaegu kogu lennu jooksul aknast välja, teevad pilvemerest pilte ning üllatuvad selle üle, et lennukitoit maitseb nagu niiske villane sokk.
Järgmisel tasemel on lendamine muutunud rutiinseks ühest kohast teise kulgemiseks. Sellised punktist A punkti B minejad ei pane enam käsipagasisse rohkem kui 100 milliliitrit sisaldavaid vedelikke, ei moodusta väravasse saba tund aega enne pardalemineku algust ega klammerdu istme käetoe või naabri külge, kui lennuk turbulentsis veidi rappub.
Ja lennupüramiidi viimasele tasemele oled jõudnud siis, kui lennujaamad hakkavad tunduma hubaste koduste paikadena, kui sinu boonuspunktiprogrammide staatus on kuskil plaatina ja polooniumi vahepeal, kui suudad vähemalt kolmes maailma lennujaamas kinnisilmi liikuda ja oled veidi pettunud, kui äriklassi ootesaalis istub keegi "sinu" koha peal (see seal nurgas, kus saab arvutiakut laadida ja kust näeb hästi väljuvate lendude tablood).
Iga järgmise tasemega väheneb inimese võime lennufirma peale vihastada. Viimasesse gruppi kuuluvale reisihundile võid öelda, et tema lend hilineb sihtkohta nädala, mille peale ta lihtsalt sirutab käe hambaharjakoti ja hotellivautšeri järele, ilma et näos liiguks ükski lihas. Esimese taseme lennureisija saaks ilmselt sama uudise peale kreepsu ning teeks oma olukorda hullemaks sellega, et tüütaks kõiki sõpru ja sugulasi oma lennulooga tülide, abielulahutuste või lausa mõrvadeni.
Nii et Finnair, saan aru, et tegijal juhtub, ja pikka viha ei pea.
Katsun omalt poolt rohkem lennata, et sellistest intsidentidest veel vähem tülinat oleks.
