ÜRGLOODUS: Kruiisilaev on jäämägede kõrval tibatilluke.

"Põnev! Ei teadnudki, et sinna tavalisi turiste tassitakse. Räägi lähemalt!" Mahajääjaid huvitavad kõik valdkonnad alates logistikast ning maksumusest ja lõpetades reisikavaga. Detsembri teisel nädalal, lõunapoolkera suveperioodil Ushuaiasse, Lõuna-Ameerika mandri tipus asuva saarekese hotelli­fuajeesse kogunenud sajakonna inimesega on teistmoodi lood. Sinise kaelapaela ­külge kinnitatud nimesiltidelt ­kaasreisija päritolumaa selgeks tehtud, küsivad reisisellid üksteiselt 90 protsendi ulatuses sama soojendusküsimuse - miks just Antarktika?

Statistiline tõde motivatsioonikimbust selgub pisut hiljem, kümnepäevase merereisi stardieelsel soojenduspeol. Vene aluse Ljubov Orlova kinosaali sinised pöördtoolid on rahvast tulvil. Ülienergiline ­ekspeditsiooniliider ­Cheli Larsen, kel on parem huumorisoon kui New Yorgi koomikutel, küsib nõudlikul häälel: "Kui paljudele siinolijatele tähendab randumine Antarktika sadamas oma jalaga puudutatud seitsmendat kontinenti?" Kätemeri varjab sekunditeks viienda ­teki kinosaali lae. Lõunalauas istub minu kõrval aga turbaniga indialane, kel kõikidest maailma riikidest veel külastamata jäänud vaid 20. Ka tema on üks käetõstjatest. Teen oma arust ­nalja ja küsin, kas nüüd, kus tõepoolest kõik nähtud saab, ­Richard Brandsoni kosmoselennule on juba koht broneeritud. "Jah, ikka! Olen järjekorras kümnes. Ootan põnevusega." Niipalju siis naljast.

On ka neid, kelle käed alla jäid. 28-aastane Taani medõde otsustas Amundseni-Scotti võistlustandrit väisata loodussaadete ajendil. Kui juba Argentinasse tulla, miks mitte siis möödaminnes ka Antarktikasse sisse põigata? 40. pulma-aastapäeva tähistav abielupaar Lõuna-Aafrika Vabariigist tuli teoks tegema naispoole lapsepõlveunistust - näha oma silmaga sedasama mida Discovery kanali filmimees. (Nad ei pidanud üldse mitte pettuma!) Lisaks albatrosside, pingviinide, vaalade ja hüljeste hordide vaatamisele tehakse pardale asunutele ülesandeks ka kuulata. Märgata, tunnetada ja kuulata kõrvulukustavat vaikust.

Lummavalt liikumatud valge ­vatiga kaetud ürgmäed, maailmalõpu tunne ja nulltsivilisatsioon on loet­elu võtmesõnadest, mis räägivad iseenda eest.

Eestlane kohtub eestlasega
Karget laadi eksootilise kogemuse järele on kätt sirutamas huvitav läbilõige turistidepirukast. Meeskonna andmetel purjetab Ljubov Orloval 25 rahvuse esindajaid. Oma osa on tulnud saama nii keskealised abielupaarid, nooremapoolsed seiklejatest üksik­üritajad, pensionärid kui ka lastega pered. Nimesiltide viimasel real domineerivad USA, Kanada, Austraalia ja Lõuna-Aafrika. Mida rohkem rahvusi, ameteid, lugusid ja taustu, seda paremaks ja värvikamaks kujuneb kruiisigurude sõnul kogu reisikogemus. Oma panuse annavad suhete sõlmimiseks nii kinosaal, arvukad söögikorrad suurte ühislaudade taga kui raamatukogu. Loengud ja filmiõhtud kaasa arvatud. Baarist ma ei räägigi.

Pärin meeskonnalt eestlaste kohta. Kolmekümnendates eluaastates mehaanik Vladimir nõjatub heatujuliselt valgele käsipuule laeva välistekil ja vajub mõttesse. Pärit on ta väikesest külast Moskva lähedalt, novembrist märtsini töötab Antarktika kruiisilaevadel. Tüdimusest või rutiinist ei maksa isegi juttu teha - igas külastuses on midagi uut. Tuul sasib tema blondiks värvitud juukseid, kuid see umbes sajal korral töö raames maailma kõrgeimat mandrit vaatamas käinud meest ei häiri. "Pole ausalt öeldes veel ühtegi ette tulnud," tunnistab Vladimir eestlaste kohta. Püüan oma erandlikust staatusest mitte tähtsaks muutuda. Lappan peas kõiki teisi mulle teadaolevaid Antarktikat külastanud eestlasi ning ­jõuan järeldusele, et ju olid nad lihtsalt mõnel teisel laeval. Vaevalt saan oma mõttega lõpule, kui Walesi päritolu, geoloogi rollis meeskonnaliige James minu nimesilti vaadates hämmingusse satub: "Juba teine eestlane!" Mis? Kus? Ei lähe palju aega, kui Tallinnast pärit Paveliga, vanemapoolse meesterahvaga, tervituseks kätt surume. Beeži värvi kahtlaselt suure Hugo Bossi logoga sulejope alt paistab tume lillade triipudega fliissärk. Karvase sisuga läkiläki tuule käes lehvimas, haarab mees taskust tehnika järele. "Siin me nüüd oleme. Kaks eestlast, kes Tallinnas kunagi kokkugi ei satuks, Antarktikas!" esineb tugeva vene aktsendiga kruiisivälises elus telekaparandajana leiba teeniv Pavel taskust välja võetud videokaamerale südamlikult, pidulikul toonil. Koos lendudega üle 110 000 krooni maksnud reisile tõi rännupisikuga mehe väliseesti sugulaselt saadud pärandus. "Nüüd saab kõik nähtud, igal pool käidud. Järgmine peatus on taevas!" deklameerib Pavel heatujuliselt. Elueesmärk, kauge unistus kõik seitse mandrit läbi proovida, on kohe-kohe kirjas!

Esimesed tunnid laevas mööduvad kiiresti. Argentina lõunaosa saared kaovad silmist. Laine tõuseb. Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake'i merel nagu linnusulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaks päeva kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku - Drake'i võimete skaalal on kogetav pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes kuulub valdkonda titemäng. Kajutis ringi veerevad veepudelid ja muu merejumala valitsuse alla kuuluv kraam - paar klaasi ja taldrikutevirn köögipoolel - jäävad eriarvamusele.

Kohalejõudmine
Kell on seitse hommikul. Torm on läbi. Abikaasa kargab voodist püsti ja lükkab kajutikardina eest. Sillerdavast veest peegelduvad lumised, 2800-4000 meetri kõrgused kaljurahnud. "See on maailma kõige ilusam, kõige muljetavaldavam vaatepilt, mida ma iial näinud olen," tunnistab muidu põhjamaalasele omaselt "meeldib - ei meeldi - on kah" skaalal tundeid väljendav meeshing.

Laeva ümber ujuvad pingviinid, mööduvad vaalade karjad, jahti pidavad hülged või keset ulgumerd lendavad kolmemeetrise tiivaulatusega albatrossid panevad uudishimust ning vahetu kogemuse ja parema foto jahil mööda tekki jooksma nii suuremate kui väiksemate objektiividega fotokaamerate omanikud. Fotograafiast saab kogu reisi võtmesõna. Kohvinurgas võrreldakse kaameraid, objektiive, pilte, tulemusi. Vahetatakse kontakte, et paremaid klõpse lauanaabrile läkitada. Räägitakse sellest, millise programmiga ja kuidas pilte töödelda. Veel pole toimunud ühtegi randumist, aga äkilisemal fotohuvilisel on mälukaardil juba 300 pilti. Tahes-tahtmata meenub anekdoot hullumaja basseini ääres korraldatud reportaažist, kus energilisemad patsiendid heas tujus sisse-välja kargavad. "Äge! Super! Ja mis veel homme saab, kui vesi ka sisse lastakse!"

Antarktikast emotsioonideta tagasi tulla ei ole võimalik. Ekspeditsioonijuhi Cheli Larseni sõnul on pettumus välistatud, sest erinevalt teistest ekspeditsioonidest ei tule inimesed maailma salapäraseimat mandrit uudistama konkreetse ootuste nimekirjaga. Suurima emotsioonide tulva loobki tervikpilt, elamus kui niisugune. Ta ei valeta. Aknavaade, mis rahulikumal pinnal, saarte vahel laevaga sõites silma jääb, räägib iseenda eest ja viib silmist või kõhust igasuguse virvenduse või kahtluse. Näiteid lummusest ei pea kaugelt otsima.
Distants kõigepealt

"Armsad reisijad, pange selga talveriided, mootoriga kummipaadid saartele minekuks on valmis!" Sooja pesu esimene kiht, teine kiht, veekindlad talveriided, müts, kindad ja kummikud ning miinus kolmest pluss kaheni kõikuv temperatuur ootab meid. Tuulefaktorit arvestades on riiete valik täppi läinud.

Ükski turist ei lase endale seda kaks korda öelda. Kuuest randumiskorrast esimene kuulub sensatsiooni poolest samale pulgale kauaoodatud esiklapsega. Nurinat ei kuule isegi ninna tungiva vänge pingviiniväljaheidete lõhna üle. Vaimustus on liiga suur.

Olgugi et jäämägi jääb jäämäeks ja pingviin pingviiniks, kannavad kõik kümme päeva jooksul planeeritud randumist isemoodi aurat. Mida rohkem lõuna poole, seda lumisem maastik ja rohkem jäämägesid. Saarte vahelised merekanalid, päikesekiired ja vee sillerdamine on omaette looduspilt.

"Mitte minna pingviinile lähemale kui viis meetrit. Kui teele satub pingviin, peatu ja anna teed. Ära häiri linde ega loomi. Käi tasa ja ole vagusi. Ära püüa taskusse suveniiriks kaasa toppida mitte midagi, sh ka mitte väikest kivikest. Esimese rikkumise korral hoiatus. Teise korral maabumise keeld ja reisiraha tagasi." Laevas allkirjaga osalustõenduse andnud, koosolekul kuuldud õpetussõnu pingsalt meeles pidades ründame sõna heas mõttes kividest, jääst ja lumest koosnevat Antarktika maailmajakku kuuluvat saarekest. Pingviinimeri ulatub sama kaugele, kui silm seletab. Õhus tiirlevad kajakad. Kaamerad sähvivad. Tore on üle paari päeva kahe jalaga maa peal olla. Tõsi, julgemad meie seast kiirustasid ka vette. 3-5sekundiline Antarktiline ujumisseiklus käib ekspeditsiooni nädalakavaga käsikäes. Jälle laevaperel põhjust kaamera välja võtta ja kümnest hulljulgest fototõestus üles pildistada. Sama palju sähvatusi kohtab õhtul laevatekil peetaval väli-BBQ üritusel. Muusika, ohtralt toitu, hõõgvein.

Privaatsus ja maailmalõpu tunne on ühed nendest argumentidest, mis igal aastal umbes 40 000 uudistajat kõige hüljatumale mandrile kokku toob. Antarktika vetes kehtib ka vastavasisuline etikett - üksteise vaatevälja laevad ei trügi. Jääolude, tuulte ja tormi suhtes peavad suveperioodil ligikaudu kahekümneni ulatuva laevadehordi kaptenid aga kõnetundi raadio teel. Ohutus kõigepealt. Sellest ka kokkulepped hätta sattunud laevadele esimesel võimalusel appi tormata.

Miljonikasumiga suveniiripood
Antarktika, pingviinipoeg Lolo seiklused, tuisk ja torm, uurimisbaasid ja muu teadustöö on Antarktika kontekstis igapäevane ja sellega kedagi jalust ei raba. Punaseks kirsiks valgel üllatuste tordil sai niisiis hoopis brittide sisse seatud suveniiripood ning postkontor, Port Lockroy. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, pandi britid kümmekond aastat tagasi fakti ette - kas koristate oma kunagise uurimisbaasi kola ära või teete korda ja kasutate edasi. Odavam oli korda teha.

Ljubov Orlova kinosaal on taas rahvast täis. Enne randumist peab Briti saare meesvalitseja Rick, kuuendat aastat suveniiripoe boss, kena loengu - kes, miks, kus ja millal. Kiidab nänni ja 2009. aasta kalendrit. Ilusad võtted, palju pingviine. "Oh, Rick, me teame küll neid kalendreid. Sina paljalt lume peal, pingviinid strateegiliste kohtade ette sätitud. Igavaks läheb juba," ei suuda Cheli oma nalju endale hoida. Rahvas müristab naerda.

Kummikud jalas, paadisõit seljataga, jõuamegi kaua oodatud "tsivilisatsiooni" nimega Port Lockroy. Pressin end Rickile lähemale, et neli kuud kestvast maailmalõpus olekust paremat aimu saada. "Igav? Oleks see vaid nii. Me oleme olnud siin poolteist kuud, mina olen selle aja jooksul jõudnud läbi lugeda pool raamatut, tüdrukud mitte ühtegi.

Kogu õlikatlast ammutatud soojus kulub arktilises kliimas turisminduse peale. Sajad postkaardid vajavad marke, margid omakorda templeid, siis on vaja kogu krempel kokku pakkida ja esimese ettejuhtuva laevaga Falklandi saarele saata. Sealt omakorda rändab post Suurbritanniasse, kust see juba emakese maa peal laiali pudeneb."
Aga mõni põnevam lugu, midagi erakordset, raputavat? Ehk tuleb meelde? Samal ajal läheneb Rickile arglikult 30aastane meesterahvas, külma eest professionaalselt sisse pakitud, käes tilluke, päevinäinud ja luitunud roosade kõrvade ning mitte vähem kulunud kehaga, vatti täis topitud mängueesel. "Väga vabandan, andke andeks. Kui te ei pahanda, see eesel on mul olnud lapsepõlvest saati, nüüdseks läbi reisinud kõik seitse maailmajagu ning lugematul arvul riike. Kas ma võiksin teid koos eesliga pildistada?" - "Ihii, loomulikult. Palun, siit ka erakordne näide!" Eeslipildid tehtud, jätkan pinnimist.

Räägime rahast ka - kuidas äri läheb? Jääte plussi või maksate peale? Rick muheleb ning tundub, nagu ei tahaks ta vastata. Numbrite asemel peab mees loengu sellest, kuidas kogu kasum taas kord baasi ülevalpidamise katlasse tagasi neelatakse. Neli inimest Antakrtikas, nende transport, toit, side ja need kaks Suur­britannias, kes poe ees varustaja rolli kannavad, nõuavad ju oma osa. Ja üleüldse elu ja äri sellistes tingimustes on riski piiril mängimine. Sõltub ju edu või edutus eelkõige ilmast, sellest, kui palju turiste uksest sisse astub ja postkaarti tahab saata.

Lõpuks võtab poepidaja julguse kokku ja avaldab ka kasuminumbri: eelmisel aastal olnud see 100 000 naela ehk ligi kaks miljonit krooni. "Ega sa nüüd kõrvaltänavasse oma äri ei plaani püsti panna?" vaatab mees kavala pilguga ümberringi kivikuhjadele kogunenud pingviinide poole.

Seitsmes kontinent
Viimaseks randumise päevaks, kus jalg esimest korda Antarktika mandri külge kuuluvat maismaad puudutas, olid esimestel päevadel reliikviana kaelas rippunud nimesildid kajutite tormikindlates sahtlites. Rannas saabujaid tervitades ei jätnud ekspeditsioonirühma eestvedajad inimesi üles kütmata. "Kõik, kelle jaoks on see seitsmes kontingent - palun hüpata, kiljuda ja rõõmu tunda. Selle poolsaare pingviinid on siin ovatsioonidega harjunud," julgustab Cheli turiste. Kaks korda pole vaja utsitada. Kindad lendavad käest, ühel käel viis, teisel kaks sõrme püsti, poseeritakse nii enda kui võõraste fotosilmadele. Heledast nahast saapaid jalga sikutades tunnistab 56aastane Chicago finantskonsultant Garry vennapojale: "Nüüd on need saapad oma taldadega kõigil mandritel ära käinud!"

Pingviinid vaatavad pealt ja tatsavad oma teed. Hirm, et jää- või ilmastikuolud reisijaid maismaale ei lubagi, on seljataga. Tegelikkusel põhinevad õuduslood, kuidas halbade ilmastikuolude tõttu mõnel turismigrupil oma jalaga Antarktika mandriosa üldse puudutamata jäi, tõeks ei saanud.

Kummipaadireis triivivate jäämägede, leopardhüljeste ja pingviinide vahel möödub rahulikumatel pööretel. "Arvan, et kui ma elu lõpuni enam mitte ühtegi pingviini ei näe, olen ka rahul," tehakse külma maa võrdlemisi tagasihoidliku fauna üle nalja. Parimad muljed ja kõige eriskummalisemad kogemused on paljunäinud reisisellid oma elamuste kohvrisse pakkinud just kõige külmemalt, kõrgemalt ja eraldatumalt mandrilt - Antarktikast.

  • Antarktiline suvi algab lõunapoolkeral novembris ja lõpeb märtsis. Samal perioodil korraldatakse ka turismikruiise. Temperatuur on sellel ajavahemikul tavapäraselt nulli ringis.
  • Antarktikasse sõidutab turiste Argentina lõunatipust umbes 20 eri kruiisifirmat. Hinnaklass sõltub kajutist, inimeste arvust ja pardal pakutavatest lisateenustest ja jääb enamasti vahemikku 30 000 - 500 000 krooni. Oma osa hinnapoliitikas on nii koolivaheaegadel kui lindude poegimisperioodil - mida rohkem vaatamist, seda krõbedam taks.
  • Kel ajaga ei kipita ja nädalakese ­Ushuaias kannatab oodata, võib panustada ka superpakkumistele. Paar päeva enne väljumist kolisevad hinnad sõltuvalt reisist koguni 80 protsenti.
  • Mida suurema kruiisilaevaga lõunanaba poole sõita, seda väiksemaks kujuneb tõenäosus merehaigeks jääda. Teiselt poolt tuleb arvestada, et üle 100 turisti korraga ühelt laevalt randuma ei lubata. Ehk teisisõnu võib üks reisija suures laevas saada kümnepäevase reisi jooksul kuue maabumise asemel maale vaid kahel-kolmel korral.