Lii Unt: Kui lapsed pole olnud head
Hall madal taevas rikub tuju ja nõristab järelejätmatult vett. Ganges tõusis jälle. Vihmaperiood kestab juba viiendat kuud. Aga ka kõige rajuma mussooni ajal ei saja vahetpidamata nagu praegu. Raske uskuda, et temperatuur on +24 °C, prr, külm! Pärast suvist üle 40 mõjub see kui +4 Eestis. Ma ei tea kedagi, kes poleks haige.
Kuulus reisiportaal “Kohver” soovis minult lugu “sellest taifuunist”. Aga just “sellest” ma ei taha kirjutada. Ei taha mõeldagi. Kui aidata ei saa, siis pole vaja teiste õnnetuse arvelt uudishimutseda. Iga sekkumine, ka kõige tühisem, kergemeelsem, mõjutab karmat ehk saatust. Nii usume meie Indias. Kui taifuuniohvrid teile korda lähevad, siis aidake ennast sellega, et saatke kannatanutele raha. Või mis veel parem – aidake inimesi oma kodumaal. Meie siin maksame nagunii iga looduskatastroofi kinni toiduainete hinnatõusuga. Veel pole jõudnud tomatid ja sibulad toibuda suvistest tulvavetest mägedes, kui juba viis taifuun Phailin idaranniku riisipõllud endaga ookeani kaasa.
Miskipärast arvatakse, et Põhja-India lagendike kliima on midagi paradiisilaadset. Ei, siin on ilm sama vastik kui Eestis, ainult teisel moel. Suvel on kohutavalt kuum (kuni +50 °C), talvel tohutult tolmune, kuiv ja läbilõikavalt jahe (võib langeda kuni +5 °C, ei köeta). Kevadel ja sügisel ilmamuutuse aegu varitsevad salakavalad viirushaigused. Vihmaperiood ongi ainus paradiislik aeg minu jaoks, kui särtsakad äikesevihmahood vahelduvad päikese ja kenade rünkpilvedega, mis on mõnusaks vahelduseks igavesti selgele taevale. Kui sul pole midagi selle vastu, et välja minnes oled hetkega läbimärg ja mitte vihmast, vaid kuumast õhuniiskusest, mis paneb naha leemendama. Aga loodus on lopsakas, tänavad läigivad puhtusest ja lärmakaid turiste ehk kõndivaid rahakotte pole üldse näha.
Seetõttu plaksutasin käsi, kui mussoon, mis lõpeb ametlikult septembris, oktoobri alguses tagasi tuli. Ganges hakkas jälle paisuma ja vana hüljatud mootorratas minu akna all kasvas kenasti kõrvitsa väänkasvudesse, lõi õitsema ja ma kujutasin ette, kuidas tema vanast kõhust kõrvitsad välja ilmuvad. Erinevalt tavalisest oktoobrist, kus vihmas kosunud loodus jälle kokku kuivab ja tolmu mattub.
India oli kunagi suuremalt osalt metsaga kaetud, mets kogus vihmaperioodil niiskust endasse ja hoidis tasakaalu kogu kuiva perioodi vältel. Nüüd on metsad kadunud, mussoonvihmadel pole kuhugi kinnituda ja tulvavesi veab mullastiku endaga ookeani kaasa. Nii kahaneb igal aastal viljakandev pind.
Väike iluravi kuluks meie loodusele ära küll. Ma olen kliimamanipulatsioonide poolt. Kui inimene on looduse ära rikkunud, siis peaks ta ise selle jälle korda tegema. Mulle meeldis väga, kui sel aastal pärast Holi kevadpidustusi tekkis selgesse taevasse ootamatu vihmapilv ja pesi maha värvipulbri, mida indialased Holi puhul ohtralt loobivad. See trikk õnnestus jumalal väga hästi ja ma unistasin, et inimesed õpivad tegema sama.
Aga nüüd, pärast pikaleveninud kartulivõtuilma, nohust nina ja kummist pead, pärast niiskuseplekke seintel ja poriseid riideid, mille pesemisest pole kasu, sest need ei kuiva enam; pärast turulkäiku, kus sibulate hind oli saavutanud uue kõrguse (tavalise 10–20 ruupia asemel 80!), ja eriti pärast jumalatele ohverdatud lõhnaküünlaid, mis niiskuses häbiväärselt kustusid, muutsin meelt. Ei, ilmastikku ei saa inimeste kätte usaldada. See võib muutuda koletuks relvaks, nagu kõik, mida inimese mõistus puudutab.
Mu hindi keele õpetaja ütles, et loodus on jumala armuke. Kuna inimesed on jumala lapsed, siis võib loodus inimesi emalikult karistada, kui lapsed on ülekäte läinud. Paistab sedamoodi, et me pole olnud head.
