Siis tuleb lennuk. Britten Norman Islander, kaheksakohaline turboprop. Küljel on tal suur Highland Parki logo. See viimane on maailmakuulus Orkney viskikoda. Nad annavad Loganairi­le raha, et too saaks oma piletihindu madalal hoida. Vastutasuks kannab Orkney saarte vahel lendav lennuk nende logot.
Ta tuleb allatuult. Seda näitab terminali katusel olev neoonvärvi tuulesokk. Lennuk teeb maandumisraja ümber uhke kaare, keerab nina vastu tuult ja laskub vaikselt maha. Keerab raja lõpus end ringi ning ruleerib terminali juurde. Propellerid jäävad seisma.
Lennukist väljub piloot Colin. Ta on pidanud oma ametit Uus-Meremaal, ­Botswanas ja ka paljudes vähem eksootilistes paikades. Nüüd lendab ta Põhjamere tuultes ja ududes.
"Kas sa sooviksid istuda teise piloodi istmele?" küsib Colin. "Saad paremini pilti teha."
Mis saab olla selle vastu, et lennata piloodi kõrval?
Reisijad on peal, kuid lennukis on isegi veel mõni vaba koht. ­Stjuardessi ei ole. Selle asemel keerab Colin end piloo­di istmel rahva poole ja palub ­kõigil kinnitada rihmad. Pantomiimi ohutus­in­struktsioonidest ta ei esita. Kord ühel varasemal lennul üks tema kolleeg ­ütles reisijaile vaid ühe lause, et "kui ­näete mind lennu ajal ust ­avamas ja välja hüppamas, siis järgnege ­mulle". See oli kõik.
Nüüd aga käivitab Colin mootorid. Algul ühe ja siis kohe teise. Algamas on lennureis üle mere!

Kusagil teispool merd tehakse lennuki saabumiseks ettevalmistusi. Lennujaamas töötavad kaks meest, Bobby ja Dave. Bobby on tulnud autoga, aga Dave traktoriga otse heinakaarelt. Vahel tulevad nad mõlemad traktoriga. Olenevalt sellest, mis parasjagu käsil on. Ega nad päeva lennuväljal veeda. Tulevad veerand tundi enne lennu saabumist kas siis kodunt, laudast või heinamaalt. Kaaluvad reisijate pagasi, kirjutavad numbrid kusagile üles, laovad kotid kärule ja jäävad põrinat ootama. Seda oodates räägivad mehed reisijatega oma meloodilises ja vaid üksikuile väljavalituile arusaadavas orkney murdes tasast juttu.
Teispool merd võtab Britten Norman Islander tuurid üles ja siirdub terminali eest stardirajale. Seal siis tõmbab Colin täisgaasi peale ja laseb piduri lahti. Lennuk sööstab paigalt ning kui kiirus on ligi 100 km/h, rebib rattad maast lahti.
Ilm on imeline. Meri sätendab, taevas on nii rünk- kui kiudpilvi ning nende vahel tühje laike, kust paistab päike. Meres on rohe-rohelised laigud - Orkney saarestiku saared.
Lennuk võtab kõrgust. 30 meetrit, 40 meetrit, 50 meetrit, 60, 70 meetrit, ja siis hakkab laskuma.
"Ma unustasin stopperi käivitada," neab piloot Colin, "aga umbes minut ja 20 sekundit," ütleb ta, kui rattad jälle maad puudutavad.

Maailma lühim liinilend kahe Orkney saarestiku saare vahel on läbi! Ametlikult kestab ta 2 minutit, reaalselt vähem. Rekord olla 50 sekundit. Oleneb tuule suunast ja kiirusest. Distants kahe sihtpukti vahel on lühem kui ­Heathrow' lennuvälja stardirada.
Colin võtab välja (lennul osalemist tõendava - toim.) sertifikaadi ja täidab selle ära. Siis võtab karbist väikese High­land Parki viskipudeli ja ulatab selle koos sertifikaadiga äsjasele reisijale. Õnnitlused peale selle.
Bobby toob lennuki pagasiruumist kotid ja ulatab piloodile mingid paberid, Dave samal ajal aitab uusi reisijaid lennukisse. 10 minutit hiljem on Loganairi Britten Norman Islander jälle õhus, Bobby koduteel ja Dave heinakaarel.
Ühe suuna pilet Westray saarelt Papa Westrayle maksab 14 Šoti naela (233 krooni). Edasi-tagasi sama päeva pilet maksab 12 naela, tagasitulekuga mõnel teisel päeval 18 naela.