Siiski, vaevalt pool tundi hiljem istume lennuki pardal ja veel paar minutit hiljem oleme juba stardirajal.

Minu reisisihiks pole aga mitte gorod-geroi Bratislava, vaid Austria pahelise nimega pealinn Viin, kuhu SkyEurope’i eribuss mind pärast maandumist sujuvalt umbes tunni ajaga kohale lubab toimetada (10 eurot). Teenindus lennuki kommipabereid täis loobitud salongis on muide meeldiv ja viisakas. Stjuardessid näevad välja nagu pioneerid-timurlased, punastes kaelarätikutes ja sellistes Baltika moemaja pseudo-teksariidest kostüümides, milletaolisi meil kästi 1980. aastatel kanda kohustusliku koolivormina.

Pagasit tuleb oodata kaua, mis on arusaamatu, sest Bratislava rahvusvaheline lennujaam on sama suur kui Kuressaare airport. Terminalis valitseb kaos ja terminali ees liiklusummik ja kergemat sorti lumetuisk.

Austria piiril ootab meid ülirangete pilkudega piirivalvesalk, ajab kõik bussist välja piiriputka passikontrolli ja kontrollib Schindleri nimekirja traditsioone järgides reisijate nimesid. Tere tulemast Austriasse ja tere tulemast Euroopa piirideta liitu!

Viin on ilus ja romantiline, eriti kui sajab laia lund. Jäätunud ilusal-sinisel-Doonaul tatsavad pardid. Majesteetlik, keiserlik, puhas, turvaline ja kahe miljoni elanikuga metropoli kohta üllatavalt rahuliku elutempoga. Kuna on aasta 2006, toimub ja toimib kõik Wolfgang Amadeus Mozarti 250. sünnipäeva vaimus: juubelipidustused ooperis, kontsertsaalides, kauplustes (nägin oma silmaga Mozarti sinki) ja isegi mobiiltelefonide helinate uuem trend on mõni Wolfie kuulsatest meloodiatest.

Viini kodanikud on kenad ja vastutulelikud inimesed. Teenindus on alati korrektne, taksod odavad ja täpsed ja mis peamine, taksojuhid on ausad. Viini metroosüsteem on kiire ja täpne. Šoppamine on kallis, kaup aga kvaliteetne. Ilmselt kehtib see ka Viini hotellide kohta, aga seda viimast ma ei kommenteeri, sest mind võõrustas omaenda kodus sõber Eesti Vabariigi diplomaatilisest korpusest.

Tänapäev elab Viinis kenasti käsikäes vanamoodsaga – tänavapildis vilksatab siiani faasanisulega alpikübaraid, lederhosen’is härrasid ja kasukates daame, kes võivad vabalt olla kapten Von Trappi suguvõsa järeltulijad.

Sama kehtib ka kunstivoolude kohta – avangardistlikku kunsti on Viinis vähemalt sama palju kui klassikat (selle talve suurnäitus on Egon Schiele Albertina Kunstikeskuses*).

Ei maksa unustada ka Klimti, Freudi muuseumi ja Hundertwasseri fassaade.

Mitmed suusapuhkused Austrias pole jätnud mu mällu silmapaistvaid maitseelamusi. Viinis saab aga süüa ülihästi ja sõbrahinna eest – portsud on suured ja koduse maitsega, eriti mõnes keldripubis. Viini šnitslid ja wiener’id on kolossaalsete mõõtmetega. Ja kui maitsev on Viini kohv, ja kondiitritooted! Astuge kohvik Hawelkasse, kui Viini satute, ja tellige tükk Sacheri torti või õunastruudlit, ja te ei kahetse. Kindlasti tasub minna hommikusele turule lausa Viini kesklinnas

Viini losse, paleesid, vaatamisväärsusi, parke ei hakka siinkohal üles lugemagi. Suurepärase vaate Viini city’st, kuhu ehitatud klaaspilvelõhkujates pesitsevad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, saab Doonau-saarelt, vaid mõned metroopeatused kesklinnast.

Asukoht Euroopa keskel võimaldab Viini kombineerida ka ühepäevase kõrvalreisiga Ungarisse või Tšehhimaale.

Mõnevõrra hämmastav, eriti Hollandist tulnuna, oli võõramaalaste vähesus Viini linnapildis. Metrooseintel ja meeste tualettruumides võis näha loosungeid kombinatsiooniga YUGO (kehtib ilmselt kõikide balkani päritolu asukate kohta) ja haakrist! Veel häiris pärast juhuslikku vestlust paari sakslasega nende üleolev suhtumine austerlastesse kui kellessegi hääbuvasse ja mingisugusesse äärepealsesse provintsi à la Setumaa. Ju on tegemist ajaloolise paradoksi, eelarvamuse või muu säärasega.

Tagasi koju lendan Air France’i äriklassis. Ei mingeid kommipabereid salongipõrandal ja Baltika koolivormid on pika puuga lüüa saanud Yves Saint-Laurent’i mariinsiniselt elegantsilt!

Grüss Gott!

* avatud 19. märtsini 2006.