...aga enne kui suu lahti saan, sõidab mulle külje pealt sisse põrandapuhastamise masin, mida nügib muretu ükskõiksusega üks teine naine. Asjaolu, et ta oma võimsa riistaga otsa sõitis, ei paista teda häirivat.
Jah, kõigest hoolimata armastan ma Peterburi metrood. Igal võimalusel, kui ma sellesse kergelt kulunud, pisut räämas, ent sellegipoolest suurepärasesse linna satun, sõidan metrooga. Kas või pisut, paar peatusevahetki.
Metroo on koht, kus ma tunnen elu lõhna, kuulen selle häält ja näen selle värve. Kindlasti rohkem, kui tunneks, näeks või kuuleks näiteks Nevski prospektil jalutades. Nevski prospekt on ju fassaad, kuigi suursugune.
Niisiis peatus - Tehnoloogiülikool. Soetan žetooni - 17 rubla - ja lähen. Kuigi pundunud näoga naine, kes on saanud paarilt sama pundunud ja sama vaevaliselt jalul seisvalt džentelmenilt peepvainlikud õpetussõnad, kuis kliendilt paremini raha nuiata, üritab veel kord juttu teha ning ka põrandapesumasina operaator proovib mind taas rünnata, jõuan siiski segamatult väravateni. Nii, žetoon pilusse, roheline tuli ja...
Lapsena ma kartsin metrooväravaid. Mulle tundusid nad siis kui irevil hammastega verekoerad, mis vaatamata sellele, kas oled žetooni (toona siiski viiekopikalise mündi) pilusse pistnud, ikkagi reielihaste vahele valusa paugu virutavad. Alateadvuses elab kerge hirm ikka veel. Aga, nagu alati, pääsen hõlpsalt läbi.

Ründav põrandapesija ja pundunud naine koos oma kambajõmmidega jäävad maha. Pääsemine!
Ees ootab laskumine. Pole sügavamat laskumist metroosse kui Peterburis. Kui, siis Moskva ehk konkureeriks. Lärmakas eskalaator lohiseb maasügavustesse nagu põrgusse, ütleks süngema meelelaadiga poeet. Ninna kargab üksnes vene metroodele iseloomulik lõhn (või hais).
Ainuomane lehk, mis lubab ilmeksimatult öelda, et oled just Venemaa metroos. Londonis, Pekingis, Helsingis ja Budapestis lõhnab metroo teisiti.
Metroo viib tuhanded inimesed alla. Esialgu kusagil sügaval-sügaval paistev väike pleksiklaasist ja alumiiniumist kombineeritud putka liigub vähehaaval lähemale. Sees istub üksiti liikuvaid treppe põrnitsev tädi. Pekingi metroos, võib-olla oli see üksnes olümpiamängudeks nii korraldatud, istus sarnases putkas nägus noor pilusilm.
Aga Venemaa metroodes on see töökoht broneeritud kurjadele muttidele.
Kahtlemata on tegu maailma kõige nürimate töökohtade tipp-kümnesse kuuluva ametipostiga. See selgitaks, miks pole neil tädidel neis putkades ilmaski lahket nägu.

Venemaa suurlinnades, Peterburis sealhulgas, pole paremat viisi liikumiseks kui metroo. Moskvas ja Peterburis polegi mu arust muudmoodi võimalik orienteeruda. Kuhu sa läheks või mida teeks, kui ei teaks, millise metroojaama lähedal miski asub.
Kunagi, noore ja uljana, kui mu südames oli oma koha sisse võtnud noor Peterburi näitlejanna, jäin juhtumisi viimsest metroorongist maha. Ei pääsenud jaama sissegi. Seda meeleheidet, mis tabas mind öises suurlinnas, äärelinna jaamahoone ees, on keeruline kirjeldada. Kuhupoole minna, millega, kui kaugele?
Tehnoloogiaülikooli-nimeline metroojaam pole kauneim Peterburis. (Puškini jaam on ses mõttes suurem vaatamisväärsus.) Aga ta on asjalik, avar ja puhas. Ja rong saabub kohe. Et õige pea hoiatab tuttav metallhääl uste sulgemise eest, ei ole aega pikalt vahtida. Kohalik ei anna selleks aegagi. Inimmass surub su rongi, enne kui jõuad ah või oh öelda. Rääkimata võimalusest juurelda selle üle, kas oled ikka õiges suunas sõitva rongi juures või mitte.

Aga mis seal ikka mõelda. Eks allmaarongis, millel seinal sõiduplaan kenasti väljas, jõua juurelda.
Venelased peavad end maailma kõige enam lugevaks rahvaks. Ses mõttes, et loevad palju ilukirjandust. Kunagi tõesti võis see nii olla. Just metroos sõites võis näha, kuis inimesed, leidnud rongis enam-vähem kindla toetuspunkti (istekohti päise päeva ajal Peterburi metroos naljalt ei leidu), avasid raamatu, ja süvenesid. Kõik, või peaaegu kõik, lugesid. Just raamatuid, üldjuhul klassikuid, ja mitte ajalehti.
Nüüd, 2008. aasta talvel, ei loe Peterburi metroos keegi. Isegi ajalehte mitte. On see ajamärk või juhus, ei tea. Aga noormehel, kes häbematult mu lõuakarvu vaatab, on kõrvas Ipodi klapid. Ülejäänud põrnitsevad lihtsalt enda ette. Seina vist. Rongi seintel on hulgi reklaami. Firma müüb arvutikraami! Notar aitab! Reisifirma pakub!
Kasukad! Saapad! Suitsetamine ja pildistamine on keelatud! Ärge toetuge uksele!
Puškini peatus. Siit saab Nevski prospektile. Elu käib. Tempo on võimas. Tallinna elu on selle kõrval nagu Kehtna elu Tallinna elutempoga võrreldes.

Jaamahoone ees sätib jalutu kerjus end paremini istuma. Tuhanded linlased ja turistid vaatavad aga Nevski prospekti fassaade ega märka vaateulatusest tükk maad allpool istuvat kerjust. Näe, limonaadimüüja on oma letiga väljas! Õues on rõske ja -1 kraadi. Kes küll võiks praegu limonaadi tahta? Küllap keegi ikka.
Külma pärast jalalt jalale keksiv naine teatab läbi ruupori võimalusest teha väike bussiekskursioon. Teda ei kuula seekord keegi. Plakat otse metroojaama juures ütleb - "Sõbrad, Tallinn on lähedal!"
Ohooo! Meeldiv teada. Plakat kutsub Peterburi elanikke aastavahetuseks Eestisse pidutsema.
Ei tea, kas keegi metroorahvast, kellega koos just äsja maa all sõitsin, märkab seda.
Päev kisub õhtusse. Teeks veel paar peatusevahet? Meeleldi.

Peterburi metroo:
Alustas tegevust 1955. aasta ­novembris

  • Liine kokku neli
  • Liinide pikkus 105,6 km
  • Peatusi/jaamu 60
  • Kasutajaid päevas 2 miljonit
  • Kasutajaid aastas 830 miljonit
  • Žetooni hind 17 rubla (6,8 krooni)