Maailma suurima muslimiriigi telgitagused

Indoneesiasse koolilapsi õpetama läinud Anete Kruusmägi seiklus lõppes riigist väljasaatmisega.

Indoneesiasse õpetajapraktikat tegema minnes kujutasin ette, et veedan kolm kuud uusi sõpru leides ja rannapidudel hommikuni tantsides. Tegelikkuses ei lastud mind pärast kella üheksat õuegi.

Kaebasin koordineerivale organisatsioonile, et nii ikka ei lähe. Ehkki ma pole teab mis peoloom, päris vangina ka elada ei taha. Asi lahenes minu kasuks – organisatsioon leidis mulle uue pere. Pakkisin südamerahus oma seelikud ja kleidid kohvrisse ja olin valmis elama majas, kus loodetavasti elutoas ka lühikesi pükse kanda saab. Väljas ju ikkagi 30 kraadi.

Järgmise pere diivanil elamistingimuste üle tingides sain juba palju paremale kaubale – koju pidi laekuma hiljemalt üheteistkümneks ja lühikesi pükse võis kanda, sest majaelanikud olid kõik naissoost – ema, tütar ja teenijanna.