Maakulgur III: Aasia asjad
Kõigest ühe üle-Atlandi lennu järel oli pagas asunud lagunema, paljastades armutult talle siiani teatava kaubandusliku vormi andnud materjali: papi. Ka olid üllatavalt biolagunevaks osutunud sünteetilisse kattematerjali tekkinud esimesed augud, otsekui oleks sumadani üksioleku ajal happega piinatud. Niisiis vajasin ma oma maise vara paigutamiseks kiiresti uut kotti ning kust mujalt seda osta, kui mitte Aasiast, soodsate tehingute kontinendilt.
Kuigi päike oli loojunud juba viie tunni eest ja päevakuumus veidi järele andnud, ei ilmutanud äri Kuala Lumpuri Pasar Seni hiidturul mingeid raugemise märke. “Kam-hjeer! Tsiip-praiss-forjuu!” karjusid kaupmehed oma päevavarjude alt viisil, mis kõlas pigem käsu kui ettepanekuna. Mu sõber (kes oli otsustanud igale müüjale viisakalt vastata või vähemasti naeratada ja lehvitada) ei jõudnud ära imestada odava luksuskauba lõputust. “Näe, Tiffany hõbeehted, ainult 3 eurot,” vaimustus ta väikeste rohekate karbikeste peale, mille sees lebasid vatipadjal hõbejast materjalist vermitud kaelakeed. “Ja Burberry sallid, 15 ringgitit.”
Ning kiiresti tegi ta mõned sisseostud, et kõndida sada meetrit, nähtamatule kutsele kuuletudes otsekui nõiutult seisma jääda ja veel veidi soodsat Burberryt ja Tiffanyt osta.
Veidi maad eemal müüdi aga Louis Vuittoni kotte umbes 1810eurose alghinnaga (kuuldavasti on sellise kraami turundussihikul araabia maadest pärit ostlejad, kes naudinguga siis kõrgest hinnast veidi maha kauplevad), kuid kuulsate kaubamärkide suhtes immuunsena oli mu jaoks turu läbimine lihtne kuni hetkeni, mil märkasin väikest ogalist halli seljakotti, mis ei üritanud olla Versace, Dior või Armani. Oma trotsliku disainiga meenutas ta kõige enam siili (või mõnda neid kilpidega kaetud saurustest) ja mu vaimustus oli sedavõrd ilmne, et müüjaproua määras hinnaks kohemaid 90 ringgitit (umbes 17 eurot). Mõningase vastumeelsusega kukkus hind siiski 70 ringgitini ning umbes kümme minutit arvasin ma end olevat kõige ägedama koti omanik kogu Kuala Lumpuris.
“Tsiip-praiss-forjuu, kam-hjeer!” käratas siis aga ebamäärases eas kõhn hiina naine konkureeriva kotileti eest, lõpetades ninakoukimist. “Kui palju sa maksid selle koti eest? 50 ringgitit?”
“Ei, 70...” ebalesin.
“Ja see on sulle endale? Mitte su pojale?” Proua naeris kärinal, et siis otsustada: “Sulle sobib hoopis tumepruun! Näe siin, 40 ringgitit!”
Mu hea tuju läks ootamatust nõustamisest ära, otsekui oleks äike meeleolukeskusesse sisse löönud, kuid tõelise nadiiri saavutas kotiafäär päev hiljem, kui üritasin hotellitoas asju ägedasse ogalisse pauna ümber pakkida. Praksatusega murdusid paari sekundi jooksul pooleks koti mõlemad lukud. Seekordne hiina kaup polnud vastu pidanud isegi ühte lennureisi.
Ja siiski on Aasiat raske mitte armastada. Kui peaksite kunagi saabuma Jakarta lennujaama, soovitan ma võtta kohver (või see, mis temast järele on jäänud) ja minna sihitult üle pimeda parkimisplatsi, kuni hakkab paistma üks väike tuledes pood (kus müüakse kleepuvates väikestes pudelites džunglimett) ja selle kõrval paar kuuritaolist restorani. See kogemus saab olema hirmus (ja) maitsev – suurest plekk-kausist, kus paistavad paar kalasaba, ammutab müüjanna leiget punakat karrilaadset kastet (tihedalt rohelisi maitselehti täis), kaapab palli keedetud riisi ja paigutab taldrikule ka tooreid kurgiviile ja rohelist tšilliputru. Kommunikatsioon võib olla olematu, kuid seda rohkem on õhus autentsust, ausust ja head tahet ning arve (mis saabub veidi pärast seda, kui rammus rott ükskõiksel kõnnakul läbi söögisaali traavib) tuleb koos jookidega 23 950 IDRi ehk 1,49 eurot. Olen nii söönud ka Bangkoki ja mitme teise lennujaama lähistel ning tõtt-öelda on need olnud ühed kõige autentsemad maitseelamused. Kommunikatsioon on olnud olematu, kuid õhus on olnud palju head tahet. Võib ehk öelda, et Aasia parim pale avaldub siis, kui see pole mõeldud turistile?
Autori marsruut sel nädalal: Madrid – Rooma – Milano – Jeddah – Kuala Lumpur – Jakarta – Manila – Tacloban
