Maaliline Myanmar
Riigi suurim linn Yangon tervitab meid paraja põrgukuumuse ja organiseeritud kaosega. Väljume 40 aastat vanast Datsunist, mis meid abikaasaga mõne dollari eest lennujaamast kesklinna sõidutas, ning meid ründab tohutu inimmass. Nende seas on nii kerjuseid, rahavahetajaid kui tont-teab-mille-müüjaid. Nagu ikka, sõbralik naeratus ning kõiketeadja ilme näole, ja liigne tähelepanu hajub ruttu. Bangkokist tulijale tunduvad inimesed esmapilgul pigem hindude kui kaguaasialaste moodi ja mõistagi jääb kohe silma, et enamik mehi kannab seelikut meenutavat kehakatet, mida kutsustakse longyi’ks. Nii mõnigi ärimees või kontoritöötajagi liigub ringi, kandes pintsakut, valget särki, lipsu ning longyi’d ja sandaale. Yangonis pole näha klaasist pilvelõhkujaid, pigem tundub kõik mitukümmend aastat vana – nii hooned kui liiklusvahendid.
Rahvast aga on tänavatel massiliselt. Nõnda tundub hetkeks, et oled teinud rännaku ajas tagasi ning sattunud mingisse muinasjutumaa sarnasesse paika, sest linnapilti ilmestavad ka kullakarvalised pagoodid, lisades miljöösse omapärast müstikat. Neist kuulsaim on Shwedagon Paya.
“Kui sa just väga viisakas tahad olla, siis võiksid kasutada nime Myanmar, muidu aga pole erilist vahet, kas Myanmar või Birma,” ütleb mu kohalik sõber Nay Min Oo vastuseks küsimusele, kumba riiginime oleks õigem tarvitada. Nay on kohaliku metal-bändi The Book Of Death laulja.
Istume kolmekesi söömakohas, kuhu võõramaalane omal käel ilmselt ei satuks. Laual kõrguvad riisikuhjad, mitut sorti juurviljad ning liha- ja kalakraam, mis paikneb kaussides tumepruuni värvi kastme moodi olluse sees. Kraam maitseb tunduvalt paremini, kui välja näeb. Kõrvale rüüpame Mandalay õlut, mis hoolimata 7protsendisest kangusest maitseb külmana vägagi mõnusasti. Pärast lõunasööki astume läbi kohaliku kitarrivirtuoosi Nyi Nyi Htwe kodust. See 41aastane härra on liigutatud kaugete külaliste visiidist ja annab meile lausa pisikese privaatkontserdi. Toa kaugemas nurgas istuvad aga samal ajal 5–6 noort kitarrisangarit, noodipuldid ees ja pillid käes. Härra tegutseb nimelt ka kitarriõpetajana. Ajame mitu tundi juttu ja kuna Nyi Nyi Htwe inglise keelt ei räägi, on Nay tõlgiks.
Põnevast jutuajamisest jääb ka natuke nukker tunne, sest hoolimata oma suurepärasest mänguoskusest pole mees saanud kunagi õiget võimalust eneseteostuseks.
Nay sünnilinn Mandalay paikneb mitmesaja kilomeetri kaugusel Yangonist põhjas. Sinna viib täitsa mugav buss, sõit kestab 15 tundi. Enne aga arvutame välja oma umbkaudsed kulutused ja vahetame kohalikku raha, kuna mujal pidavat kurss kõvasti viletsam olema. Raha ega selle vahetamisega pole asjad kaugeltki nii, nagu me harjunud oleme. Riigi ainus legaalne maksevahend on kohalik kyat (1 USD = umbes 1100 kyat’i ehk 1 EEK = umbes 100 kyat’i). Pangas raha vahetada ei saa, sest ega siis illegaalset raha vastu võeta. Nii käib kogu rahavahetus mustal turul – tänaval, reisibüroodes, võõrastemajades või suisa panga kõrvale selleks otstarbeks püstitatud telgis! Lisame siia toreda tõsiasja, et suurim riigis käibiv rahatäht on 1000 kyat’i ja puuduvad pangaautomaadid. Kujutage ette, et ostate näiteks 7000 krooni maksva teleka, kuid tasuma peate selle eest sularahas 10kroonistes kupüürides. Vahetame raha meie võõrastemaja omaniku juures. Kaupleme pisut kursi üle, seejärel ilmub härra näole saladuslik ilme: “Lähme minu tuppa.” Mees paneb ukse hoolikalt kinni ja tõmbab voodi alt välja kasti – umbes sellise nagu meil voodipesu jaoks.
Kast on ääreni rahapakke täis, sajakaupa tuhandelistes kupüürides.
Kohalikud ei pidavatki alati pakkide sisu üle lugema, kuid välismaalasele seda pahaks ei panda. Loen raha üle ning olen ühtäkki sellise koguse sularaha omanik nagu ei kunagi varem oma elus. Olgu siiski öeldud, et ometi on paljude vaatamisväärsuste piletihinnad kirjas dollarites ja dollarites saab maksta ka näiteks öömaja eest. Dollarid, muide, olgu võimalikult heas konditsioonis, sest muidu ei kiputa neid vastu võtma.
Läheme aga tagasi Mandalaysse. Nay vanemad on etnilised hiinlased, kes sattusid siia, põgenedes kultuurirevolutsiooni eest. Külastame tema isa peetavat pisikest restorani. Härra on meeldivalt üllatunud, kuuldes, et oskame ka mõne sõna hiina keelt, ja kähku toob ta lauale hiinakeelse maailma atlase. Räägime oma maast ja näitame, kus see asub. Mõnusas õhkkonnas maiustame nuudliroaga ja kohaliku salatiga, mida tehakse tomatitest, sibulatest ja purustatud pähklitest. Mandalay ümbrus on täis toredaid paiku, nagu näiteks Amarapuras asuv 1,2 km pikk tiigipuust sild üle järve või Minguni küla, kuhu saab paadiga mööda Ayeyarwady jõge.
Võimas Mingun Paya on vaatamist väärt. Tegemist on tohutu tellistest templi varemetega, mille kohta legend räägib, et templit ei ehitatud kunagi valmis, sest niipea kui see valmis saanuks, oleks kuningas surnud.
Massiivse ehitise katusele viib trepp ja otse loomulikult pakub see ronimisrõõmule lisaks mõusaid vaateid kogu ümbruskonnale.
Myanmar ilma Baganis käimata oleks arvatavasti nagu auto ilma roolita.
Baganisse sõiduks valime rongi, rongisõidu fännidena oleks patuasi jätta kohalik rongisõit proovimata. Ostame Mandalayst 9 dollarit maksvad upper-class’i piletid. Eelist niipalju, et puuistmed on kaetud nahaga ja vagunisaatja katsub jõudumööda hoida vagunisse tungimast põrandal magada soovijaid. Raudtee on kohati nii viletsas seisus, et mingil hetkel kiiguvad vagunid vasakule-paremale ligi 45-kraadise nurga all ning istmetel püsimine on päris paras kunsttükk. Öö läbi kestev sõit lõpeb siiski kenasti Baganisse jõudmisega.
Bagani piirkonna ajalugu ulatub aastasse 1044, kui võimule tuli kuningas Anawrahta, ühendas maa ja alustas Bagani esimese templi, Shwezigoni ehitamist. Tänapäeval on umbes 42 km2 suurusel territooriumil säilinud lugematu hulk pagoode ja templeid, millest paljude ehitamise aeg jääb aastatesse 1000–1200. Arvatakse, et säilinud ehitiste ja varemete koguarv võiks olla 2200, mõnest kõrgemast punktist avaneb piirkonnale uskumatu vaade. Nii kaugele kui silm seletab, näed vaid muistseid ehitisi kõrgumas kaktuste ja põõsaste seast. Kunagi olevat neid olnud enam kui 13 000...
Sõidame ühel hommikul hobusekaarikuga ühe tähtsama templi juurde ja hakkame sealt kaardi järgi tagasi jalutama, astudes igale poole sisse, mis teele jääb. Teisel hommikul sõidame aga public pick-up’iga – bussi aset täitva kahe pingireaga kastiga autoga – teise suunda ning matkame sealt täpselt samamoodi tagasi. Eriti põnevad on väiksemad, põhilistest marsruutidest eemal seisvad templid, need on inimtühjad ja kahekesi tühjades hämarates hoonetes uidates tekib taas tunne, nagu oleksid rännanud sajandeid ajas tagasi.
Mõistagi tasub rännakutele kaasa võtta paras kogus vett, sest 40kraadises kuumuses kipub organism vedelikku üsnagi usinasti tarbima.
Bagani lähedal asub Mount Popa, 1520 m kõrgune mägi, mille tipus klooster. Tore koht, mis tulenevalt kõrgusest meenutab ka mõnusasti kodust jahedust ja pakub kosutava vahelduse palavusele. Kogu trepp üles kloostrisse on täis ringi sebivaid ahve, kes oma ihuhädasid leevendavad, kus aga parajasti juhtub. Nõnda pole trepp just puhtaim maailmas, pühasse kohta tuleb aga ronida paljajalu. Kavalad lapsed on olukorda ära kasutamas ja hõiguvad trepil: “Donation for cleaning!...”, tehes ise lapiga vehkides nägu, nagu pühiksid nad kogu hingest astmeid. Noh, umbes nii, nagu sõjaväes põranda pesemisel, kui rühmaülem juhtus kontrollima tulema.
“Goooooood,” kõmistab piletimüüja nagu tõrrepõhjast, kui küsin, et kas on ka hea buss, mis meid Baganist Inle järve äärde Nyaungshwesse peaks viima. Mehe nägu on nii äraseletatud, nagu pakuks ta mulle maailma parimat asja. Tegelikult ajab buss välja süsimusta suitsu, on pisike nagu kilukarp ja raputab, aga ehk tänu pühapäevale juhtub nii, et tagumist istet ei tule meiega keegi jagama. Seega saame 12 tundi kestval sõidul mööda olematuid mägiteid ilmselt kõige rohkem raputada, aga vastukaaluk²s on meil ruumi. Järv ise on rappumist väärt ja tema kaldal asuv Nyaungshwe linnake armas, roheline ja puhas. Nii mõnus koht, et jääme lausa kolmeks päevaks ankrusse. Järv on pirakas, üle 100 km² suur, ja tema peal käib vilgas tegevus. Püütakse kala, kasvatatakse tomateid, veekülades tegutsevad käsitöömeistrid, sepad, isegi pisike tubakavabrik. Naabrile külla, templisse, turule või külapoodi läheb asukas oma paadiga. Nagu päris külad, ainult tänava asemel on vesi. Võtame järvega tutvumiseks päevase paadiretke ja meiega ühineb jaapanlane Ryo. Idamaa poeg ei oska eriti inglise keelt ja asendab puuduva keeleoskuse naermisega, seega valitseb paadis päris lõbus meeleolu. Veelgi müstilisem kohtumine ootab meid aga õhtul pisikeses restoranis. Hakkame lahkuma, kui just kõrvallauda istuv kutt karjatab korraga: “Man! I know you!” Lõpuks tuleb meelde, et saime tõepoolest ligi kaks aastat tagasi Kambodžas Battambangis juhuslikult kokku ühe saksa paariga. Maailm on väike! Seekord vahetame isegi mailiaadresse.
tagasi yangonisse sõidame bussiga. Öösel läbime pealinn Nay Pyi Daw’.
Paar aastat tagasi otsustas riiki kontrolliv sõjaväeline valitsus kolida pealinna Yangonist ära ja selleks ehitati uus linn. Mingil hetkel muutub kehv tee laiaks imehea kattega maanteeks, mille kaks suunda on eraldatud ja äärtes säravad tuled nagu lennuki maandumisrajal. Iga veidi aja tagant on tuledesäras ringtee ja tee ääres säravad pimeduses tuliuued hooned.
Niipea aga, kui pealinn on selja taha jäetud, jätkub sõit taas tasapisi loksudes pilkases pimeduses.
Yangonis läheme samasse võõrastemajja, kus vahetasime raha ja veetsime öö reisi algul. Omanik on siiralt rõõmus ja näitab lausa kolm tuba järgemööda ette. Me valigu, millist soovime. Toa hind on 6 dollarit. Oma viimase päeva kulutame eespool mainitud Shwedagoni templis käimisele ja linnas kondamisele.
Myanmar on tore ja natuke teistmoodi maa kui ülejäänud Kagu-Aasia riigid.
Jätan poliitilised teemad puudutamata, kuid ajad, mil riik oli turistidele suletud või pääs sinna väga problemaatiline, on möödas.
Lihtsaim on teha viisa Bangkokis või Hongkongis, AirAsiaga kohale lennata ja kõik oma silmaga üle vaadata.
