Maaliline teekond kurja sohvriga
Kuna suvi on käes ja väljas pikalt valge, otsustasime viimaks ometi võtta ette ammu planeeritud reisi mööda US Highway 101 / California 1. Seda teekonda on nimetatud Vaikse ookeani vaadete tõttu üheks kaunimaks USAs ning just neid vaateid me eelkõige avastama läksimegi.
Et meie elukoht on Seattle’i lähistel, siis tuli alustuseks jõuda San Franciscosse, mis ei ole autoga reisides just kiviviske kaugusel. Jagades teekonna aga kahe päeva peale, on teekond täiesti talutav, eriti kui sõita osa distantsist kiirteel. Valiku jätta US Highway 101/ California 1 tagasisõiduks tegime seetõttu, et kogenud seiklejad kinnitasid: tee siseküljel sõitmine on turvalisem ja vähem närvesööv. Hiljem ei jõudnud me neid küllalt kiita! Kurvid olid tõepoolest nõudlikud ning mõnes kohas tee ikka väga kitsas. Lisaks lookles maantee kõrgel ookeani kaldal, ühel pool kõrgumas mäed ning teisel pool haigutamas kuristik...
Reisi esimesest osast ei hakka ma pikalt kirjutama, kuna ilmselt ei ütle Medford ja Harry & David Eesti lugejale just palju, küll aga võib anda mõne soovituse San Francisco külastamiseks, kus me vahepeal sõidust puhkasime. See on imeilus USA lääneranniku suurlinn, kus on nii finantskeskusele omast sagimist kui ka rahu ja vaikust pakkuv Golden Gate’i park. Kesklinn on USA-le kohaselt täis uhkeid pilvelõhkujaid, kuid vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel on San Francisco laht uhke promenaadiga, mille äärde jääb Pier 39, täis suveniiripoekesi, söögikohti ning laisalt lesivaid hülgeid. Juba mainitud Golden Gate’i park jääb kesklinnast kaugemale.
Üks meeleolukamaid linnaosi San Franciscos on Chinatown ehk hiinalinn, kust võib osta kõikvõimalikke suveniire, ehteid, t-särke jms. Gurmaanid ei tohiks jätta käimata North Beachil ehk Itaalia linnaosas, kus saab linna parimat espressot ja cappuccino’t. Meie lemmikhommikusöögikohaks oli vaieldamatult sealne kohvik Puccini ning õhtusööki nautisime küüslaugurestoranis Stinky Rose. Kes otsib värvikamaid elamusi, peaks võtma ette ekskursiooni Alcatrazi endisesse kindlusvanglasse, mis asub keset San Francisco lahte lühikese laevasõidu kaugusel.
Kuigi võimalus on osta bussireise ka Yosemite’i rahvusparki ning Carmeli, siis neid ma ei soovitaks omal nahal proovida. Oleme seda ühel varasemal San Francisco reisil teinud ning hiljem ei suutnud sõbrad-tuttavad meie kurtmist ära kuulata. See bussireis tähendab nimelt lõputut loksumist bussis koos lugematu arvu ostu- ja tualetipeatustega. Sihtpunkti jõudes jääb vaadete nautimiseks nii vähe aega, et selleks pole mõtet tervet päeva raisata. Pärast esimest õnnetut Yosemite’i reisi loobusime me järgmise päeva ettemakstud Carmeli tuurist ning seetõttu olid meie seekordse reisi päevakavas ka Monterey ja Carmel (Carmel-by-the-Sea), mis jäävad San Franciscost lõuna poole.
Monterey oli aastatel 1777–1849 California pealinn (Hispaania, Mehhiko ja USA lipu all) ning siin heisati 1846. aastal Mehhiko-USA sõjas esimest korda USA lipp, mis tähistas California minekut USA koosseisu. Tänapäeval on Monterey hubane endine sadamalinnake, kus asub USA üks suurimatest akvaariumidest (Monterey Bay Aquarium) ning loomulikult ka endisest sadamast ümberehitatud turismipiirkond Fisherman’s Wharf oma suveniiripoekeste ja restoranidega, kus pakutakse eelkõige mereande.
Carmeli iseloomustab seevastu kunagine kunstnike-kirjanike kogukond ning aegade-tagune puutumatu õhustik – ehitada tohib siin ainult ümber kasvavate puude (s.t maha ei tohi võtta ühtegi puud) ning majanumbreid ei eksisteeri tänase päevani (elanikud saavad posti kätte postkontorist). Kõige kummalisem kohalik seadus sätestab keelu kõrgetele kontsadele – kanda tohib neid ainult loa ettenäitamisel! Vaatamata väikestele veidrustele on Carmel siiski üks maailma ilusamatest paikadest oma muinasjutuliste väikeste majakeste ning imekauni liivarannaga.
Tagasitee viis meid tagasi põhja poole – San Franciscost sõitsime terve päeva mööda California 1 kuni Eurekani, mis on väiksemat sorti ookeani-äärne linn ega paista silma eriti millegagi, välja arvatud paar luksuslikku viktoriaanlikus stiilis häärberit (Carson Mansion ja Pink Lady), mis meenutavad kunagisi puidutööstureid ja linnakese õitseaegu. Teel nautisime nõrkemiseni ookeanivaateid, nii et minu kaaslasest sai lõpuks kuri sohver, kuna ta ei jaksanud pidevalt peatusi teha, et mõnda meeliköitvat vaadet pikemalt imetleda.
Huvitava vahepalana sain ma Fort Braggi ja Redway vahelisel teelõigul peaaegu merehaiguse, kuna tee keerles umbes 30 kilomeetri pikkuselt järskude kurvidega kitsal metsarajal, tuues meelde vigursõidu või Ameerika mäed. Seda elamust ma nõrganärvilistele kindlasti ei soovita, aga teisalt puudub ka alternatiivne tee, mida valida.
Järgmisel päeval jätkasime oma maalilist teekonda ookeani ääres, nautides taas imelisi vaateid ja vahelduseks ka võimsat sekvoiametsa, kus meil õnnestus näha isegi “metsikuid hirvesid”, kes nägid küll välja, nagu oleksid nad kodustatud.
Natuke enne Florence’it algas Oregoni liivadüünide piirkond, mida jätkus tee äärde kümnete kilomeetrite kaupa. Düünides oleks saanud nii matkata kui ka ATVga sõita, kuid meie eesmärk oli seekord pigem kulgemine mööda kaunist ookeanirannikut.
Pärast ööbimist Florence’is jätkasime sõitu kodu poole, tehes meeldejääva peatuse ühe maailma suurema merilõvide koopa juures, kus lisaks merilõvidele saab vaadelda ka vaalade rännet.
Kuna meie reis toimus ajal, kui vaalad olid piirkonnast juba lahkunud, siis jäid need võimsad imetajad meil aga seekord nägemata. Newport’is otsustasime, et ookeanivaadetest on selleks korraks saabunud küllastus ning aeg ette võtta kiirtee koju.
