LILLELISE TAEVA ALL: kui sageli mõtlevad need Mayotte’i naised, et elavad paigas, mida tuntakse ka Lõhnade Saare nime all?(Ann Maripuu) ---

Mayotte, see väike (376 km2) vulkaanilist päritolu Komoori saarestikku kuuluv saar Aafrika külje all India ookeanis, läbib suuri muutusi. 2011. aasta märtsis saab temast Prantsusmaa 101. departemang ning see kauaoodatud hinnaline staatus on kõneaineks peagu kõikjal. Kui Mayotte’i elanik suhtub sellesse lootu­se­ga, et elujärg paraneb ja Mandri-prantsus­maalt suuri toetusi laekub, siis mitte kõik ei ole sama optimistlikud.

Nimelt naabersaartelt Anjouanilt ja Suurelt Komoorilt vaesuse ning riigipöörete eest Mayotte’ile põgenenud elanikud, kel pole ametlikult luba seal elamiseks, kardavad oma järeltulijate pärast. Iga päev hulbib India ­ookeanis väike põgenikepaadike kwassa-kwassa, mis loodab jõuda Komooridelt Mayotte’ile, peaaegu iga teine läheb põhja. Prantsuse võimud teevad, mis suudavad, et põgenikke tabada ja kodusaarele toimetada.

Tihti jätavad pereemad oma väiksed lapsed Mayotte’ile, lootes, et neid ootab seal parem elu kui Komooridel. Ja nii ongi paljud pered lahku viidud, ja üksteisel külas käiakse salaja.

Valik Prantsusmaa kasuks

Mayotte on oma territooriumil näinud nii bantu, malgashi kui pärsia hõime, millest igaüks on jätnud oma jälje. Prantsusmaa koloniseeris Mayotte’i 1841. aastal.

Kui Komoorid vabanevad 1946. aastal Madagaskari võimu alt, saab neist Prantsusmaa ülemereterritoorium. Loogilise jätkuna viiakse 1959. aastal pealinn Mayotte’ilt Komooridele ning selle peale Mayotte’i elanikud mässavad. Sellest perioodist on rahva mällu jäänud üks vapper naine, kelle ümber kogunes lausa poliitiline liikumine – Zéna M’Déré, kes oli veendunud, et ­Mayotte peab jääma Prantsusmaa osaks, kasutas veenva relvana kõditamist: avalikes paikades komoori poliitikuid kõditanud naised ehk “kõditajate komando” on Mayotte’i naiste uhkus. Kõditamise eest vangi ei panda, nii ei riskinud naised millegagi, küll aga naeruvääristasid vastaseid, pannes nad totakalt itsitama.

Prantusmaa korraldab küsitluse iseseisvuse kohta 1974. aastal kogu Komooridel, mille tulemusena Komoorid saavad 1975. aastal iseseisvaks, samas kui Mayotte eelistab jääda Prantsusmaa territooriumiks. Aastal 1995 kehtestab Prantsusmaa komoorlastele Mayotte’ile tulemiseks viisanõude. Siitpeale algab massiline põgenikevoor Komooridelt Mayotte’ile. 2001. aastal loodi Komooride Liit, föderaalriik, kus kõik kolm ­saart – Suur Komoor, Anjouan ja Mwali – on autonoomsed.

Vulkaaniline punane muld

Iseloomuliku kuju tõttu Merihobuks kutsutav Mayotte on strateegiliselt suurte tsüklonite eest kaitstud – Madagaskar lõunas ja Mosambiik idas pakuvad varju. Mayotte koosneb kahest suuremast saarest: Väike Maa, mis enamasti asustatud mandriprantslastega, ja Suur Maa, kus asub pealinn Mamudzu.

Kõrgelt vaadatuna tundub saar väike ja peaaegu ilma elaniketa, vaid metsarohelus ja laguuni läbipaistev sina, korallide valge! See mulje jääb mind saatma ka pärast saarelt lahkumist. Ja muidugi Chongui vulkaan, mille 594 meetrini kõrguv terav tipp saare lõunaosas on üks saare sümboleid. Kui saabun CorsairFly otselennuga Pariisist Väikesele Maale, on esimene mulje hingemattev palavus ja niiskus, mis hiljem siiski talutavaks osutus tänu tuulele, mida seal alati leidub.

Mayotte’i eripära on tema vulkaaniline päritolu, mis annab paiguti tumeda peene liivaga randu, kus võib ranniku kuju järgi aimata vulkaanikraatreid. Kogu saarel on rauarikka mulla eripärane punakas toon. Eriti kaunid vormid on Moya topeltrannas Väiksel Maal, kus mangroov pakub toitu ja varju kaladele ning rannale munevatele kilpkonnadele. Mangroovi kaitseks korraldavad kohalikud aktsioone, kus kõik külaelanikud kogunevad, et seda risust puhastada. Peab ütlema, et kuigi prügimajandus on suht algeliselt organiseeritud, on saare elanikud tõdemas, et mangroov toimib puhastava filtrina mandri ja laguuni vahel, mistõttu see õrn kooslus vajab erilist kaitset. Mangroovis armastab toituda ka kohalik haruldus – mereimetaja dugong, keda arvatakse olevat vaid paar isendit. Sukeldujate sõnul on siiski paari viimase aasta jooksul dugongi nähtud nii Mayotte’il kui ka Komoori saarestikku kuuluva Mwali vetes. See-eest on külluslikult mudahüpikuid. Need on mangroovis imeliselt kohanenud kentsakad kalad, kes lõbusalt hüplevad madalas vees.

Väiksel Maal on peale Moya randade üks ilusamaid paiku vulkaaniline Dziani järv, millele tegime tiiru peale tänu matkarajale (varuda palju joogivett, sest kogu tee on halastamatult päikese käes), mis pakkus kõrgelt imeilusaid vaateid nii järvele kui ka Suurele Maale. Teed iseloomustab meid mattev punaka tolmu pilv, kuiva hooaja lõpp ju! Järve vesi on mürkroheline ja gaasidest lehkav, nii et parem mitte alla laskuda. Kohalikele on see endises kraatris asuv järv ziara ehk püha paik, kuhu tullakse maagiliste tseremooniate puhul, et džinne välja kutsuda. Paigast hõngub salapära!

Saare kõrgeim tipp on 660 meetrini ulatuv Benara mägi, mille ümber asuv mets on looduskaitse all. Sealt läbi ei vii ühtegi teed, kuid matakaradu on rajatud.

Vaalu vaatlemas

Saar on kogu ulatuses piiratud 160kilomeetrise korallbarjääriga, vähe sellest, saart ümbritseb ka 18kilomeetrine topeltbarjäär! See on üks maailma suurimaid suletud laguune – 1500 ruutkilomeetrit! Barjääris on mitmeid läbipääse, millest tuntuim on S-tähe kujuline pääs saare lõunaosas. See paik on paradiis nii snorkeldajale kui sukeldujale – delfiinid, kalad, korallid... ja paar toidujahil haid. Mayotte plaanib juba sellel aastal kogu laguuni ulatuses luua looduskaitseala, et laguuni ja tema elanikke hoida.

Küürvaalad on Mayotte’i vetes juuli keskelt kuni oktoobrini, vahel mõned jäävad kauemaks, kuid hiljemalt novembris peletab toidupuudus vaalad eemale.

Tegime väljasõidu laguuni kaugemasse soppi saare põhjaosas, kus vaala­emad beebisid imetavad. Esialgu jäi mulje, et oleme kogu laguunis ainukesed, ei ühtegi paati silmapiiril. Järsku meie giid Alain peatab paadi, käsib kõigil end valmis panna ja lestadega paadipärasse tulla – valgevaal silmapiiril! Käte värise­des tõmbame lestad jalga ja võimalikult vaikselt libistame end vette, ­jäädes oota­ma, kas vaal ehmub ja eemaldub või mitte. Ja meil veab: vaal on rahulikult paigal, ja vaalabeebi tema kõrval! Maskid pähe ja ujume vaikselt lähemale... Vaatepilt on hingematvalt pühalik – vaalaema imetab oma järeltulijat! See majesteetlik rahu kestab veel mõne minuti. Siis nad eemalduvad. Järgmisel korral näeme üksikut vaala, seekord asetume tema selja taha, et sabauime imetleda! Imeilusa kaarega uim kannab iseloomulikke kriime... nüüd tekib natuke hirm, et ehk ujun liiga lähedale, aga giid annab märku, et korras, nii naudin veel.

Laguunis elab kaksteist sorti delfiine. Fraseri delfiinid ja Elektra delfiinid ujusid sõbralikult koos. Kui kohtame 300–400-liikmelist Elektra delfiinide gruppi, vajuvad me suud üllatusest lahti. See pole võimalik, nii palju korraga! Kordub rituaal: maskid näppu, lestad jalga ja pfff! vette. Kui vee peal silmame nii paarikümmend isendit, siis niipea kui veidi sukelduda, avaneb imeline pilt: sajad delfiinid sinu kõrval, all ja kohal. Ja see kaunis pii-piiii-pi, mida kõrvad kuulevad ka siis, kui nad juba silmaulatusest eemal...

Kui enamik saare randu on ookerkollase kuni tumepruuni liivaga, siis leidub ka mõni rand, millel on lumival­ge peen korall-liiv. Neist kauneimad ja põnevaimad leidsime Mtsamboro ja ­Choazili saare põhjaosas.

Neil saartel elanikke ei ole, kuid kohalikud armastavad aeg-ajalt tulla siia piknikut ­pidama. ­Mtsamboro on kaetud metsaga, kuid rannikul on paar valge liivaga rannariba, mis täiesti inimtühjad. Choazil on tilluke saareke Mtsamboro külje all, vulkaanilist päritolu must kalju joonistab põnevaid vorme, mis langevad otse vette. Saarel on palju valget liiva, läbipaistev sinine meri ja veealune kirju elu, ettevaatust ainult tõusu ja mõõnaga! Väike liivariba, mis ühendab Choizili põhisaart väikse kaljurahnuga, kaob tõusu ajal täiesti vette!

Kõige eredam rannamulje jääb aga tumeda liivaga randadest, kus päikeseloojangul ujudes on vesi süsimust ja rannakrabid sebivad ringi!

Mayotte’il on neli sorti kilpkonni, mida kahjuks kohalikel on kombeks süüa. Siiski on mitmed looduskaitseühendused tegemas selgitustööd ja salaküttidel hoitakse silma peal. Tuntuim rand, kuhu kilpkonnad munema tulevad, on N’Gouja saare lõunaosas. See on suur rand, mis on peaaegu inimtühi, välja arvatud mõned snorkeldajad, kes kilpkonnade vahel ujudes pilte klõpsivad.

See rand on hoolikalt valvatud, mõõna ajal on korallide vahel liikumiseks märgitud rada, et hoida õrna koralli maha tallumise eest.

Merikilpkonni on seal tõesti palju ja tundub, et nad ei karda inimest mitte üks raas – nosivad rahulikult vetikaid merepõhjas. Samas hoiatab silt rannas kilpkonnade häirimise eest, neid ei tohi puutuda ega ehmatada, sest kilpkonna mälu on pikk ja nad ei tule tagasi nendesse randadesse, kus on olnud kokkupõrkeid salaküttidega. Enne kilpkonnade vaatlust öise munemise ajal loetakse ette harta nende kaitse kohta, nii et kõik uudishimulikud on manitsetud diskreetsed olema.

Ilang-ilang ja maitseained

Mayotte on 1841. aastast saadik Prantsus­maa koloonia. Sellest ajast saadik on saarel kasvatatud ilang-ilangi, mis on ka praegu üks peamisi ­sissetulekuallikaid vanilli ja kaneeli kõrval. Kunagi täies ulatuses Guerlaini parfüümimajale kuulunud istandus (praegu omab see vaid 30 protsenti aktsiatest) on tõeline lõhna­paradiis saare keskel Combani külas. See iseloomulik tugev magus lõhn, ­mida esimest korda tundsin istanduses ­lühikeseks pügatud põõsaste vahel, on selgelt äratuntav, jalutades mitte ainult Mayotte’il, vaid ka teistel Komoori saartel.

Lillede koristusaeg oli novembri alguses just alanud, seetõttu oli lillelõhna kõikjal. Ilang-ilangi korjatakse mitu korda aastas, värsked lilleõied tuleb kohe destilleerida, et neist ­eeterlikud õlid täies väärtuses kätte saada. ­Mitte ilmaasjata ei ole Mayotte’i teine nimi Lõhnade Saar. Tihedas metsas ringi ­uidates tungib ninna aeg-ajalt imehäid lõhnu, mida tunnen, kuid pole aimugi, milline puu või põõsas see küll olla võiks! Saime kokku ühe sõbraliku noorega, kes meile lausa koolitunni korraldas: see liaan on vanill, selle puu koor lõhnab hästi (ahhaa, kaneel!), see siin aga ­punase võrguga kaetud muskaatpähkel, see siin nelgipuu... Jälle üks joovastav magus lõhn suurte puude all... valged marmorjad õied – ahhaa, see ongi siis tiare! Nii palju avastamist ja äratundmisrõõmu!

Teine suurem müügiartikkel läbi aegade on vanill, kaneel ja kookos. Kohalikud on sitked põllumehed: kuna maad on väga kitsalt käes, kasvatatakse natuke kõike ja ürgmetsaga läbisegi. Peaaegu igal perel on oma kookosesalu, mille varjus banaane kasvatatakse. Mangod, papaiad ja korossol on armastatuimad puuviljad, mida on külluses.

Ainus tõeliselt turismimaiguline rand on Musical Plage Bandrélé lähedal, kus asub saare suurim (28 meetrit läbimõõtu) ja vanim (900aastane) baobab. Seal lähedal oli ka saare ainuke vastavatud kämping, kus peatusime paar ööd. Kämpingu eest hoolitseb noormees Henri, kes hoiatas meid teatud paikade eest, nagu Soulou kaskaad, kus tihti inimesi rünnatakse. Samas mainis ta möödaminnes, et paar kuud tagasi olevat tema rannast püüdnud suure hai, mis nüüdseks küll praena nahka pandud..õnneks olin juba esimest korda seal rannas ujunud, hiljem enam ei julgenud.

Võsatakso veab kõike

Saarel ei ole klassikalist ühiskondlikku transporti. Ringi liiguvad kahte tüüpi taksod: ühed Mamudzu linnas ja äärelinnades ning teised külade vahel, neid kutsutakse võsataksoks (taxi brousse). Süsteem on lihtne: kui näed mingit minifurgooni moodi sõidukit, kus palju rahvast ja mis tihti kannab reklaamimaigulisi nimesid, siis tuleb käega vehkida ja loota, et see peatub. Siis tuleb loota, et see liigub sulle vajalikku külla. Trajektoor sõltub inimestest, vaid üldine suund on teada. Sõit algab muidugi alles siis, kui furgoon pilgeni inimesi, riisikotte, kalakorve, riidepampe, mangosid ja plasttoole täis on ­laetud! Kui veab, siis leiad istekoha ja igal juhul oled kokku pigistatud nagu kilukarbis.

Kui ei vea, tuleb ronida katusele. Seal on head ja vead, vähem palav, aga tuleb tugevasti klammerduda, et kurvis mitte maha veereda, ja oksade eest pead pöörata. Nii või teisiti on see parim võimalus inimestega vestelda, ja kui paar tundi veedad koos kohalikega, saad elust parema pildi kui üüriautos vurades. Teed on väga kurvikad, kitsad ja sõidustiil muretu... Igas külas peatume mitu korda, sest eks tuleb ju korvitäis kalu, riisikotid, plasttoolid ja kookospähklid jälle maha laadida! Juht kuulab kohalikku muusikat, mis rahva tantsima paneb. Lõbus ja rikastav kogemus! Ainult et kindlaks kellaks kohale jõudmine ei ole seejuures eesmärk.

Põrutava muljena peab mainima Mayotte’i naisi – neis on loomulikku elegantsi ja naiselikkust, mida rõhutab india mõjutustega meik (m’tsindzano), naiselik kleidisarnane rõivas saluva ja kohalike juveliiride peened ehted. Sõbralikkus ja loomulikkus tundub olevat Mayotte’i elanike puhul iseloomulik: võõra suhtes on uudishimu, kuid talitsetud ja vaid lapsed kilkavad küla vahel Tere, m’zungu (valge, ilma halvustava varjundita). Küsitakse, kust tuled ja kuhu lähed, võetakse motika või veoauto peale. Keegi ei ole nälginud välimusega, pigem vastupidi, naised on ümarad ja ka näojooned on ümarad. Keegi ei kerja ega paku pealetükkivalt oma teenuseid.

Suhtlemiseks parim on prantsuse keel, mida küll räägitakse suhteliselt halvasti ja tihti üldse mitte. Siis tuleb appi paar sõna shimaore keeles (lennujaamas jagatud turismigiidist), mis segu suahiili ja araabia keelest. Kui mõni sõna selgeks saadud, läheb ka suhtlemine prantsuse keeles paremini, teenime ära naeratuse ja karibou (tere tulemast)!

Sandlipuumask ja kuld

Naised on edevad, teadagi, niisiis ka kõige vaesemas külas kannab endast lugupidav maore naine ilumaski m’tsindzano: kõigepealt hõõrutakse kahe korallikivi vahel sandlipuu peeneks tolmuks ja segatakse paari veetilgaga, et saada kreemjas mass. See hõõrutakse kogu näole: silmad, põsed, laup, ja veidi ka kaelale ja kõrvadele. Kuivades jääb mask ilusti näole kinni ja moodustab ülivärskendava kaitse päikese ja kuuma eest, imedes rasu ja toimides põletikuvastaselt. Niisiis vanaemade ilunipid on endiselt aus, hoolimata prantsuse moeajakirjadest, mida võib pealinnas osta.

Kui ajalooliselt oli maski kandmine lubatud vaid täisealisele abielus naisele, siis tänapäeval ei pea sellest enam keegi kinni. Kahju, sest nüüd ei tea mehed enam, kas kaunis neiu on vallaline või mitte... ja oh seda segadust, sest meestele meeldib see meik väga! M’tsindzano’d õnnestus omal nahal proovida ­Mwali saarel. Väikse valge maja ees terrassil punusid naised jasmiiniõitest juuksekaunistusi, kui neist mööda jalutasime. Teretasime, naeratasime ja vahetasime komplimente Fatimaga, kelle nägu kaunistas traditsiooniline meik. Ja kuidagi iseenesest läks jutt meigi valmistamisele ja Fatima kudrutas: tule, ma näitan, kuidas m’tsindzano’d teha. Sellist võimalust ei saa ju mööda lasta! Ja hetkega olin ümbritsetud kohalikest naistest, kes itsitades jägisid, kuidas m’zungu kollase näolapi saab. See oli ilus hetk, aitäh, Fatima! Mu nägu lõhnab imehästi terve päeva ja ilm ei tundugi kuum!

Pidulikematel juhtudel joonistatakse näole kauneid mustreid, toksides peeneid täpikesi, mis moodustavad keerduvaid taimemustreid ja lillekesi. Neid on nii mitmeid liiki ja eri värvi, et võiks lausa teatmiku kirjastada. Selliste keerukamate maskide juures on selgelt äratuntavad india mõjutused.

Teine kaunistus, mis torkab silma, on kohalike juveliiride kullast ehted (tundub, et hõbe ei ole nii moes). Motiivid on rikkalikud ja pärit otse loodusest: ilang-ilangi õied, merihobu...

Meestel on peamiseks ehteks ilus õhuke puuvillast pitsiline müts kofia, mis kõige tihedamini valmistatud Sada külas. Peened augulised mustrid ja värvid on siingi au sees. Mõnikord saadab kostüümi djellaba-sarnane riie kandzu, mida erilise uhkusega kantakse reedel mošeesse minnes.

Turvaline ja aina ­monogaamsem

Kuna saarel on turism veel väga algeline ja elanikke vaid 200 000, on igal pool suhteliselt üksik tunne ja turvaline. Samas kohalikud hoiatasid meid siiski paari paiga, nagu Soulou kaskaadi eest, kus väidetavalt komoori päritolu noored nugadega põõsas passivad ja vaid ootavad, millal valged ujuma minnes asjad laokile jätavad. Ka randades tasub ettevaatlik olla.

Kui kuival aastaajal, s.o maist oktoobrini, on veel keskmiselt 24 kraadi “jahedust”, siis novembrist aprillini sajab ja on keskmiselt 27 kraadi sooja. Võiks arvata, et soojas kliimas elu lihtne, kuid kohalike prantslastega vesteldes ilmneb risk: elukohast olenevalt võib autoga ligipääs olla võimatu, sest tee muutub jõeks ja kõik on muda alla mattunud. Vett võib mõnel pool ka elumajja jõuda. Vihmaperioodil juhtub ka nii, et veel hommikul sinu külast läbi viiv tee on pärastlõunaks lihtsalt veevooga kaasa viidud ja laiutab suur tühimik.

Üks omapärasemaid kombeid on Mayotte’il Suurte Pulmade komme. Tavaliselt juulis-augustis on kombeks pidada Suur Pulmapidu, kus korraga võib abielluda mitu paari. Kogu küla on peo organiseerimisse haaratud nii rahaliselt kui vastavalt oma oskustele – kes valmistab kingitusi, kes ehitab peo­platsi, kes teeb süüa... Rahaliselt on see üle mõistuse kallis üritus, milleks kogutakse aastaid raha, eelarve võib vabalt olla 10 000 eurot. See komme on aga kadumas, kuna see on väga kulukas. Islami ühiskonnana on Mayotte’il siiani lubatud olnud kuni nelja naise pidamine. Ka see komme on kadumas, mitte ainult raha tõttu, vaid ka ­Prantsusmaa departemanguks saamise pärast – peavad ju prantsuse seadused kehtima sealgi samamoodi. Niisiis on praegu küll lubatud ülal pidada kuni neli naist, juhul kui on juba abielu sõlmitud, küll aga on nüüdsest keelatud rohkem kui ühe naisega abielluda.

Meil õnnestus sattuda Bueni külla just ajal, mil pulmas pidutseti – ­kogu küla naised olid telgi alla kogunemas, algas imeilus araabiakeelne Prohvetit ülistav koorislaul debba, mida saatis kaunis, rõhutatult aeglane käte koreograafia. Tsitaadid koraanist, millele järgnesid rahvalikud traditsioonilised pulmalaulud.

Elu hakkab oma banga’st

Siiani on au sees banga ehitamine. See on nooruki esimene samm iseseisva elu poole. Banga on väike algeline majake, mille ehitamise eesmärk on olla vanematest veidi eemal ja harjutada neidudega flirtimist. Niisiis pannakse mängu kõik anded, et majakest võimalikult vaimukalt dekoreerida. Lubatud on kõik loosungid, mis ülistavad noormehe oskusi ja välimust. Ehitusmaterjaliks kõlbab kõik, plekk ja punutud banaanioksad, mudast-liivast plokid ja plast. Kui Mayotte’il on banga pigem küla ääres veidi eemal vanemate pärismajast, siis Komooridel näeb banga’sid ka suurte majade peale püstitatuna. Nojah, vaade merele ju!

Teine Mayotte’i põline komme kannab nime vule. Minnakse pere või sõpradega randa või mujale kaunisse paika, asutakse kala ja lihatükke vardasse tippima. See grillvarraste komme on kogu saarel laialt levinud, külastajale odav viis tervislikult toituda. Liha-kala kõrvale grillitakse ka maniokki või rohelisi banaane, ja kastmeks imevürtsikas putu (peeneks hõõrutud piprakaunad segatud sidruniga). Kui juhtub olema möödaminejaid, kutsutakse needki sööma. Ja nii kogunebki lõbus seltskond, tihti kaasas ka õlu või kookosviin. Imehea tundus sütes grillitud leivapuuvili, mis sarnaneb veidi maniokiga, kuid mis siiski vähem jahune. Üllatavalt värske maitsebuketi andis rohelise papaia salat, kus riivitud papaia segunes putu, sidruni ja koriandriga.

Tüüpilisi toite: mataba (kookospiimas hautatud maniokivõrsed lihaga), ­matsidza ehk kookospiimas keedetud riis, mis on traditsiooniline roog suurte pulmade, leinatseremoonia ja usupühade ajal; mtsolola (tükeldatud roheline banaan hautatud liha või kalaga sidruni-tomati kastmes), piduroog pilao (liharoog rohkete vürtsidega, nagu kardemon, nelk, kaneel jt).

Kohalikud teevad imehäid puuviljamahlu, mida müüakse tihti kohalikes pisikestes poekestes. Parim ja värskendavaim oli korossoli-laimi mahl. Neid välja ei panda, nii et tuleb alati küsida. Väidetavalt keedetud veega tehtud, kuid turvalisuse mõttes panime siiski puhastava tableti sisse. Mayotte’i kraanivesi on täiesti puhas ja joodav ilma tabletita.

Kel tahtmine, saab ka paarist prantsuse minimarketist euroopalikku toitu osta, mitu korda kallimalt kui mandriprantsusmaal.

Nahkhiir lendab kriisates

Mayotte’il ringi liikudes ei jää märkamatuks suured nahkhiired, kes põhiliselt puuviljadest toitudes armastavad eriti mangopuudes pesitseda.

Kui nägin esimest korda nahkhiirt lendamas kõrgel päikeseloojangusse, tikkus vägisi naeratus näole – nii kentsakat looma näha elegantselt liuglemas! Neil on omapärane kriiskav hääl, mis meid öösel telgis mitu korda äratas. Nahkhiired, keda esimest korda tuvastas teadlane Livingstone, on tüüpilised kogu Komoori saarestikus. Nende tiivaulatus võib ulatuda kuni 1,5 meetrini.

Teine iseloomulik elukas on väike leemurlane maki (Eulemur fulvus mayottensis), kes elab julgelt ka inimeste läheduses ja ei kõhkle puuoksa pidi allapoole liikuda, et sinu käest pooleliolev mango ära napsata! Imearmsad süütud näokesed ja käpakesed, mis osavalt puuvilju koorivad. Tundub, et neile lausa meeldib foto jaoks poseerida!

Mayotte’il eleab 35 liiki linde, millest kaks endeemilised: mustasabaline drongo ja koolibri suimanga.

Kui rannad on muidu ohutud ­paigad, tasub siiski ettevaatlik olla krabide suhtes, keda on igas rannas arvukalt. Niipea kui päike loojub, tulevad need suured kookoskrabid liiva uuristatud pesadest välja ja ronivad kookospuude poole. Tee peal eksis üks meie telki ja naaldus meie moskiitovõrgu külge. Uni läinud ilma kohvita! Teine ehmataja telgis võib olla tenrek, see väike armas pika ninaga näriline, kes otsib kõikjalt nosimist. Ohtlik pole, aga kui öösel näed telgis välkuvaid silmi ja tunned midagi karvast üle varvaste ronivat...

Saare niiskele troopilisele kliimale iseloomulik on ka hiigelämblike ohtrus. Paar liiki olevat ka mürgised, õnneks neile peale ei sattunud.

Küll aga oleks võinud kurvalt haiglas lõppeda kohtumine skolopendriga, see sajajalgne, kes ronis meie moskiitovõrku, oleks võinud mürgise astlaga näppu torgata. Lastele olevat surmav, täiskasvanu tuleb toime, kui arstiabi saab.

Mida leidub veel ülitihedalt, on sisalikud, neid on paarkümmend liiki.

Ka väiksed rohelised gekod ja kameeleonid.

Komoorid on teine maailm

Kui räägime kämpingus Henrile, et plaanime ka teisi Komoori saari külastada, asub ta silmi pööritades seletama, kui ohtlik see on. Esiteks on paadid kehvas olukorras ja ainult paar ametlikku liini üldse on, teiseks polevat Komooridel midagi peale üüratu vaesuse.

Hommikul kuuest oleme ikkagi Mamudzu sadamas, et paadile minna. Anjouani poole sõitjaid on palju, ilusates lillemustrites daamid tassivad pealael kookose- ja riisikotte, näpus kilekotike kirjaga Paris Mode. Suht suur paat jaotab rangelt kahele tasandile seaduslikud reisijad, kes pileti ostnud, ja need, kes illegaalsete põgenikena Mayotte’ilt tagasi koju saadekse.

Vaikne rahulik meri, mis neljatunnise tee lõppedes pöörab pilviseks ja ähvardavaks. Anjouan on kolmnurkne 424 ruutkilomeetri suurune saar, millele tema kõrgeimaisse tippudesse kinni jäänud tume pilvemass annab sootuks salapärase ilme. Oleme juba peaaegu kohal ja ikka ei paista ainsatki elumärki, vaid mets ja järsk kaljune rand, ei paista isegi randu olevat. Viimaks siiski paar valget kasti, mis osutuvad sadamaks.

Olemegi kohal, rõõmustan. Sealt algab enneolematu segadus, mis on väga iseloomulik neile saartele, nagu hiljem selgus. Kitsas koridoris ootavad inimesed väljapääsu, üks mundris mees karjub midagi ja mulle öeldakse: pass. Kribitakse midagi valgesse kladesse ja minu jaoks on kõik korras.

Kõrval naine aga kisab, teda ei taheta mööda lasta, oleme kõik tropis koos ja palavus läheb juba tõsiseks. Lapsed röögivad ja mehed vehivad kätega. Siis mind lausa lükatakse ukse poole ja mundris kena noormees viipab, et ma järgnegu talle. Maale astunud, viiakse meid tillukesse piirivalve ruumi, kus ainsaks tehnikaks üks sülearvuti, millega ühendatud sõrmejäljeautomaat ja teine vidin, kuhu palutakse allkiri visandada. Tehakse veel foto ja siis järgneb saatuslik küsimus – millisel aadressil viibite Komooridel olles? Eh, kust me teame, me läheme kohe linna ja vaatame, mis hotelli leiab. See vastus kutsus esile mureliku ohke noorukese piiriametniku huulilt. Ütleme, et otsime midagi väga lihtsat ja odavat. Ametnik ulatab meile lehe hotelli aadressiga ja teatab, et piirivalveametnik saadab meid autoga hotelli. Nonii, vastuvaidlemist ei sallita. Kohal olles selgub muidugi, et see on Mudsamudu linnakese kõige luksuslikum hotell vaatega merele. Hotell ise on üllatavalt kena, ja isegi soe vesi ja telekas. Tagavaralambid laual reedavad aga tihedaid elektrikatkestusi.

Hommikul sööma minnes jätkub sama stiil, platsis on mees, kes esitleb end hotelli direktorina. Pärib muljete kohta ja tutvustab kohe noormeest, kes ametilt giid ja tunneb saart ülihästi. Jajaa, täname ja teatame resoluutselt, et saame hakkama ja naudime omapäi uitamist. Uff! Kogu Komooridel viibitud nädala jooksul on selliseid kohtumisi palju.

Lisaks lapsed, kes kannul jooksevad ja mõnikord kommi küsivad. Enamik siiski pigem nurub foto peale saamist ja õnneks seda pole nad veel ära õppinud, et ka selle eest võiks raha küsida.

Saare vaesus on Mayotte’iga võrreldes ilmne, kuid samas ei näinud me ka näljast punnis kõhuga lapsi ega haigeid inimesi tänavatel. Tundub, et loodus on saarel metsik ja puuvilja rikkalikult. Küla vahel kohatud koolipoiss Mohammed seletab tagasihoidliku naeratuse saatel, et kõik mangopuud saarel, ka siis, kui nad on eramaja territooriumil, kuuluvad rahvale, et kõigil oleks midagi süüa. Ja nii nosivadki koolist koju tulevad lapsed mangosid. Meid silmates kiljuvad nad m’zungu, ja jooksevad meile järele. Siiralt uudishimulikud, pärivad, kust me tuleme ja kuhu läheme.

Anjouani loodus on sarnane Mayot­te’iga, kuid veelgi mitmekesisem, mets on tihe ja eri liike puid-põõsaid igal pool. Rannad ei tundu just saare eelis olevat, rannaribad on kitsad ja pigem kaljused, järsku merre laskuvad. Erandiks tibatilluke Moya rand lumivalge liiva ja laavamustade kaljurahnudega. Nagu Mayotte’ilgi on rannad peaaegu inimtühjad ja vaid üksik kohalik naudib ujumist. Ranniku lähedal on indoneesia päritolu pirooge. See on iseloomulik kõikjal Komooridel.

Seebušašlõkki mekutamas

Rämpsu ollakse harjunud aegade algusest metsa äärde ja randa viskama. Et aga äravisatav on muutunud looduses lagunematuks, ei õnnestu enam samaviisi puhtust hoida. Ja nii jalutamegi Mudsamudu linnas rannas, kus tihe kiht kilekotte-riidekaltse-plekktopse ja ei tea mida tekitab kuumas huvitava lõhnakoosluse, mida täiendab kohalik lehmakari. Vabandust, seebu­kari. Ilmselt sama seebu liha mekime õhtul tänava ääres lihagrillija juures. Maitseb aga väga hea! Lihavardad seebust või kanast kujunevadki meie põhitoiduks mangode ja ­manioki kõrval, sest poodides midagi söögipoolist lihtsalt ei olegi. Vahest liialdan, oleks ju võinud paar Marokost toodud makrellikonservi nahka panna või küpsiseid nosida.

Vett õnneks oli ka pudelis, mida juues südametunnistus rahu ei andnud, teades, et kui selle Karthala kraatri nimelise kohaliku mineraalveepudeli ära viskan, maan­dub see samas rannas. Nii tassisin need paar pudelit Mayotte’ile tagasi.

Kui komoorlastega juttu ajada, ilmneb, et tegemist enamasti väga usklike inimestega, mošeesid on arvukalt ja peamine tervitus kõlab araabiakeelselt Assalaama Aleikum. Vastame vaguralt: Wa aleikumu salaam!

Nagu selgitab meile üks kohalik vanillikasvataja, on saarel palju potentsiaali maitseainete vallas ja inimestel jagub tahtmist, kuid maksud ja piirangud teevad välismaale importimise väiketootjale suisa võimatuks. Nii tulebki vanilli ostmiseks külarahvalt küsida, mispeale sind juhatatakse käänulisi tänavaid pidi pisikesse pudupoodi, mille omanik toob varjust puukarbikese väärtusliku kraamiga. Viisteist kahe euro eest läheb kaubaks küll.

Mwali on pisike pärl

Komoori saartest kõige pisem (290 ruut­kilomeetrit), aga ka kõige ilusam saar, mille vetes asuv looduskaitseala pisisaartega pakub silmarõõmu nii rannas peesitajale kui sukeldujale. Lõunarannikul on imeilusaid täiesti metsikuid väikseid randu, kuhu läbi banaa­nisalu põnev teed otsida. See saar on puhas, vaikne ja aeglane. Ka kilpkonnad ja kalad tunduvad seal aeglasemad kui mujal. Iseloomulik Mwali elanik on tagasihoidlikult ­sõbralik ja siiralt võõra vastu huvi tundev. Nii juhtus mitu korda, et meid saatis mõni noor kohalik, kellega elust ja ilmast rääkisime.

Hotelliomanik Akmal, kelle juures bangalos ööbisime, ­tutvustas meile põhjalikult kohalikke toite – vanilli- ja piprakastmes langust maitses pärast pikka sportlikku päeva kuninglikult.

Mwali võlub salaja, iseenesest ei ole midagi nii erilist, kuid rannas ­üksi ujudes ja metsas keset tihedat rohelust linnulaulu kuulates tajud äkki, et see imeline paik on peaaegu asustamata (31 200 elanikku). Kui Mayotte’il oli veel suhteliselt lihtne võsataksoga saarele tiir peale teha, siis siin on neid ühel käel lugeda ja kui enne kella 2–3 lõunaosast Niumashuast ei taipa ära tulla, siis saare põhjaossa jõuda on üpris võimatu. Aga kohalikud on harjunud üksteist aitama ja nii sõidame meiegi viimasel päeval veauto katusel veekanistrite ja puutüvede vahel, juuksed tuules, silmad pea kohal tiirutavatel nahkhiirtel.