Mai Loog Foto: erakogu

“Ma nägin plahvatust ja inimesi minu poole jooksmas. Olin teel Intercontinentali, et sõpradega õhtust süüa,” jutustab juuksur, ise samal ajal mul kääridega juustes klõbistades. “Sõber helistas ja küsis, et kas tean, et seal on pommiplahvatus, ütlesin, et olen seal ja näen. Otsustasime õhtusöögi ära jätta,” muigab Hiina nuku sarnane juuksur kurvalt. “Nüüd tunnen elus esimest korda, et kardan. Sellist terrorismi pole meil enne olnud!”

Esmaspäeva, 17. augusti õhtul viis minutit enne seitset lõhkes Bangkoki kesklinnas Erawani pühamu juures pomm, mis tappis 20 inimest ja vigastas 125. Enamik hukkunuist olid turistid. Seljakoti koos 3kilose TNT-pommiga asetas pühamu juurde pingi alla seni tabamata kurjategija. Uduse CCTV video põhjal oletab politsei, et tegemist on välismaalasega. Tema leidmiseks pandi välja 10 miljoni bahti suurune vaevatasu, kuid 12 päeva möödus ilma uudisteta.

Kuni laupäeval, 29. augustil arreteeriti politsei ja armee ühisjõududega Bangkoki idapoolse eeslinna kortermajas 28aastane võltsitud Türgi passi omav välismaalasest mees, kes otsitava pildiga küll väga sarnane ei olnud. Politsei ­pressiesindaja esmateatel on aga kindlasti tegemist sama pommipanijate grupi liikmega. Arreteeritu korterist leiti pommivalmistamise vahendeid, sealhulgas samu kuullaagreid, mis pommi pakituna hakkisid Erawani pühamu juures palvetavaid turiste. (Tai meedia 31. augusti andmetel premeeris politsei peakindral Somyot Poompanmuang pommiga seoses kahtlustatava isiku arreteerinud uurimisrühma liikmeid 3 miljoni bahtiga. Ajakirjandus mainis, et riigipoolne vaevatasu oli ette nähtud kurjategija tabamiseks vajaliku informatsiooni andjale, mitte politseile, kes teeb oma tööd. Vaevatasu ülejäänud 7 miljonit pani välja eksiilis viibiva ekspeaministri poeg, kuid see on välja jagamata. 1. septembril tulnud uudiste kohaselt tabati teine pommi panemises kahtlustatud mees Kambodža piirilinnas Poipetis. Meedia spekulatsioonide kohaselt on tegemist Hiina kodanikuga – toim.)

Tai valitsus otsustas järsult parandada julgeolekut kohtades, kus käib palju turiste. Ka kontrollitakse üle kõik linnale kuuluvad CCTV kaamerad ja vahetatakse mittetöötavad välja.

Elu läheb tõesti edasi. Leian end nüüd igal hommikul keefirit tegemast. Märkasin juba ammu, et kohalikud jogurtid ajavad kõhu punni, aga fermenteeritud tooteid keha lausa nõuab. Olen paar korda proovinud hapukurke teha, aga leidnud, et kui viiest teost vaid üks kord kurgid õnnestuvad, siis ma ikka ei oska. Õnneks märkasin oma Facebooki uudisvoos sõbranna kommentaari Bangkok Healthy Livingu grupi fermenteerimiskooli nupukesele. Selgus, et siin linnas on inimesi, kes teevad ise keefirit, vee-keefirit, kimchi’t, hapukurke, hapukapsast ja mida kõike veel!

Sõbranna soovitusel võeti ka mind piiratud grupi liikmeks ning kohe leidsin üles hapukurgi ja -kapsa tegija. Selleks osutus belglasest pensionär, endine lennukipiloot, kes nüüd on üks suuremaid hapendajaid Bangkokis. Kui temalt tellitud ja ilusasti vaakumpakendatud kurgid ja kapsad kätte sain, väitis ta, et Vene suursaatkond on ta suurim klient, ostab ­alati mahetoidulaatadel kõik ta kurgid ja kapsad ära. Belglane ise on siiski veidi imelik, hiljuti postitas ta Facebooki gruppi pika sõnumi sellest, milline näeb välja tema tervislik igahommikune junn. Käisin, see kujund peas, ringi mitu päeva…

Ühe laupäeva varahommikul leidsin end koos teiste naistega Bangkok Healthy Livingu juhi, Korea juurtega ameeriklanna Jeanethi superluksusliku kodu köögist. Naisi oli igast rahvusest, minu kõrval seisis noor punkari välimusega ­venelanna, kes muudkui rääkis, kuidas tema ema keefirit ja kodujuustu tegi. Üks kanadalanna teadis mainida, et Ida-Euroopas on keefir igal pool müügil poodides ja inimesed teevad kodus ise vee-keefirit. Venelanna teatas, et pole ealeski vee-keefirist kuulnud. Köögis käis veel Jeanethi väike tütar, kes tahtis sädeluse topsi avamisel abi, siis suur näuguv leoparditäpiline kass, kes oli üleni kaetud sädelusega, ning Jeanethi pikk tugev blond mees, kes viis kassi pessu.

Pärast tunniajast möllamist vene, horvaatia ja mehhiko juuretistega saime valmis mitmeid keefireid, datli-kašuu-banaani-keefirismuuti ning koju kaasa juuretist. Nüüd kurnan kohvitegemise ajal oma igahommikust keefirit ja kehakaal hakkas kohe mühinal langema. Unistan mustast rukkileivast, pean ikka sakslaste Bei Otto gurmee poodi minema, see polegi nii kaugel, mõtlen ja harjan ümisedes oma kauni lehmadisainiga keefiripudeleid. Küll ma lapsena vihkasin nende pesemist!