Nad sammuvad trööstitus inimrongis relvastatud sõdurite silme all mööda silda, vedades järel külmikuid, televiisoreid ning kohvreid nende peal istuvate mudilastega. Sild viib nad riigist, mida nad aastaid koduks kutsusid, tagasi nende vanale kodumaale, kust paljud enam kui 10 aastat tagasi vägivalla eest põgenesid. Nüüd näib see neile turvalisem elukoht.

Táchira jõgi Kirde-Colombias märgib piiri Venezuelaga. “Frontera de dos países hermanos” - kahe vennasriigi piir - tervitab silt jõe kahte kallast ühendavale Simón Bolívari nimelisele sillale saabujaid. Vendlusest on asi aga - taas kord - kaugel.

Just nii dramaatiliselt kirjeldab Colombia meedia Hugo Chávezi mantlipärija, Venezuela presidendi Nicolás Maduro viimaste tegude tagajärgi.

Üheksakümnendatel unistasid kolumblased elust naaberriigis. Samal ajal kui Colombia valitsus võitles Pablo Escobari vägivallalaine ning guerillagruppidega, Venezuela majandus õitses. Nii seadsidki sajad tuhanded end seal sisse.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: