Nüüd, varasuvel, on ka aeg, mil siia linna on kõige õigem tulla. Kus mujal kui Moskvas on mais keset õitemerd ka öösel +25 kraadi? Kus mujal võib ergata terve hommiku ja lõuna kõrbepäike, aga õhtul raksatab üle linna selline äike, nagu oleks kusagil väga palju patte vaja ära lunastada?

Eh, Москва, молодость моя! Volandi ja Stalini ja Putini linn! Koht, mis pisaraid ei usu – aga armastust alati. Just nii käib see laulusalm samanimelisest melodraamast. Ja selle tõestuseks on õhtuhämaruse laskudes peaaegu kõik pargipingid kallistajaid täis. Mis teha, korteriküsimus annab endiselt tunda.

Kui kolmekesi – mina, Krister (ERRi Moskva korrespondent -- toim) ja põnn – õhtuvidevikus mööda bulvareid jalutame, siis laskub küll hinge see, mida võiks nimetada nostalgiaks või lahkumiskurbuseks. Nimelt hakkas möödunud nädalast meie jaoks kell tagurpidi käima. Me elame kolimise tähe all, jaanipäevaks on Moskva korrpunkt meie seisukohast suletud.

Meilt on jube palju pinnitud, et noh, kas siis jääte ka midagi taga igatsema. No ei tea. Seda kevade puudumist vahest, juba aprilli lõpus saabuvat verinoort suve. Kuldset sügist, kus ka septembris ja oktoobris saab käia paljaste õlgadega pargis promeneerimas.

Ja muidugi kööke. Ja inimesi nendes. Ja kogu seda suursugusust, mis suudab oma ninaotsa üldisest hädaorust kõrgemale tõsta ka hoolimata sellest, et ümber on hunnikute kaupa lollust, nüridust ja arutut tõusiklust.

Moska suurim väärtus ongi tema inimesed. See linn on kogumis-, mitte sulatuskatel, inimesed on koos, aga ei sulandu. Klassi- ja rassivahed on liiga suured. Moskva on tohutult ülerahvastatud, siin elab kõige pessimistlikumate arvamuste kohaselt kuni 18 miljonit inimest, rajatud on see linn aga täpselt 10 miljoni võrra vähema jaoks. Keskmine ummik siin kestab tunde. Hommikuti pilkavad autoraadiod – MKADil ummik seitse tundi, Leninski prospektil viis tundi, jääge ikka meiega! Vaim aga nutab juba nii kaua, et keegi enam ei taipa küsida, mille pärast. See on äärmiselt julm linn, ehitatud ilusate saledate lapseohtu neidude ja rikaste, äärmiselt suurte autodega meeste jaoks. Vahepealseid etappe pelgalt talutakse. Metsiku ida kullasära paistab igast Moskva kesklinna nurgast vastu.

Moskva ongi raha sümbol. Seda otsivad siit kõik. See linn on töö tegemiseks. Ning seetõttu ei maksakski Moskva valgenahalistel peremeestel eriti poriseda, kui nende autode alt kougivad konisid ja muud prahti “kitsa silmavaatega” inimesed, kes pärit endise Nõukogude liidu lõunaosariikidest. Sest ka nemad tahavad enda osa noosist kätte saada ning ausalt öeldes on see noos nii väike, et kohalikud moskvalased enda järelt küürima enam ei vaevu.Sõitke aga kesklinnast väja ja rikkusest ja Vuittonist pole midagi alles; isegi teid pole, vaid sihid. Hakake sellele korrale vastu ja teid ootab kumminui. Hakake seda enda elu osaks ja normaalseks pidama ja te kibestute. Päikeselise mai kiuste.