Ootan Istanbuli lennujaamas Tel Avivi lendu ja ei saa oma telefoni lahti. Mul on nuppudega telefon, sest see ei ürita minu eest mõelda – nutitelefon on kodus lauasahtlis alates ajast, kui aku ühe pikema kõne ajal plahvatas. Nüüd tahaksin Iisraeli SIM-kaardi oma turvalisse nuputelefoni susata, aga ei tea, kust nurgast asuda kaant kangutama.

Nagu ikka, ootab Tel Avivi lendu palju kräsupealisi inimesi, kes kõnelevad veidi kassi kurrumise sarnast heebrea keelt. See on kui hea sissejuhatus algavale lõunamaareisile. Praegugi istub meie kõrval umbes kümnepealine kamp noori juute, kes on käinud ilmselt kusagil Euroopas mõnel spordivõistlusel. Näitan oma vanaaegset telefoni neile ja ongi hetk hiljem mu aparaat lahti kougitud. Alles Iisraelis maandununa selgub, et kõnekaart on kehtivuse kaotanud, sest viimasest käigust pühale maale on möödas juba kolm aastat ...

« Avalehele 0 Kommentaari