Babs hamam Essaouira medina ühes põiktänavas oma raskete roostes uste ja madalate lagedega oli hämar. Pesuruumi ühes seinas pahises hiiglaslik valamu, ülejäänud ruum oli täis värvilisi veeämbreid ning nende vahel igas vanuses ja mõõdus keset põrandat istuvaid naisi, kes end kiirustamata küürisid- päike oli küll juba loojunud, aga meeste hamam’i-vahetuse alguseni aega veel üle tunni. Niikuinii võetakse siis üles igivana kaebelaul, kuidas naised kogu sooja jälle ära raiskasid.

Lihtne välimus oli petlik, kõik oli ikkagi ülipeen ja käis prantsuse keeles edasi.

Järgmine “mademoiselle!” lükkas mind kõrvalruumi, kus massaažikursuste raamitud tunnistusi seintel polnud näha, asjatundlikkust aga küll. Uudne võte käsi masseerimiseks oma süles rasvavoltide vahele peita oli küll ...üllatav. (Või oli asi selles, et ma polnud paksu naist varem puudutanud. Peale ühe Bakuu hamam’i pesija, kelle kõhtu mu pea lihtsalt ära uppus, kui ta mu õlgu masseeris.) See ununes aga kohe, kui pesija lõpetuseks mind tumeda saviga kokku määrima hakkas, osavalt seda mulle ka pisut suhu pistes.

Midagi suhu pistmiseks – reeglina palju maitsvamat – pakub Marokos tegelikult igal sammul keegi. Eriti hamam’i järel tähtsuselt teise asutuse – leivaahju ümbruses. Neisse sisse piiludes on täiesti mõeldamatu, et igast ahjust tulevast plaaditäiest midagi proovima ei peaks.

Kuulujutud, kuked ja kanad

Elurütmi Maroko linnade medina’des määravad ikka veel suuresti hommikuti kirevad kuked, palvekutsed, hamam’i ja leivaahju lahtiolekuajad. Iga riad’i (maja araabia k) pisut lagunenud fassaadi taga on peidus avar õu ja toad, mida jagavad suured pered. Tihti pole vett, kööki asendab pisike priimus, talveöödel annab sooja ainult kuhi tekke, maja ees käratseb turg, ning tänavanurkadel ja kohvikutes veedavad mehed tunde teetassi taga lobisedes.

See lihtne naabrite ja kanadega jagatud elu pole aga mitte iga marokolase unelm, korter suure köögi ja vannitoaga kõlab palju paremini. Maja renoveerimine on liiga kallis ka kõige julgemates unistustes, lihtsam on see müüa ja muinasjutulist elu alustada mõnes uues linnaosas.

Nii kolivadki kohalikud medina’st välja ja välismaalased sisse. Ehkki see päästab majad, laguneb midagi muud. Sest uued elanikud ei pea enam kukkesid ja kanu, nemad peavad hotelle ja pidusid.

Riad-maania

Hotellideks renoveeritud riad’e on täis kõik linnad, kõige muljetavaldavam on valik Marrakechis.

See kunagine kuum kõrbelinn on saanud konditsioneeritud puhkusepaigaks, kus viietärnihotelli tasemele vastavaid kümnekonna toaga riad’e on üle saja. Nende omanikud on ameeriklased, inglased ja ennekõike prantslased. Näiteks pariisitar Sylvie Dubois, endine reklaamiagantuuri omanik, kellele praegu kuulub Marrakechis imeilus üheteistkümne toaga Esprit du Maroc.

See on pigem väike palee oma katuserestorani, basseini ja marmorplaatidega privaat-hamam’iga, mille külalisteks ühel jaanuaripäeval olid näiteks esimest pulmaastapäeva tähistavad Günther ja Paul, kes ootasid oma limusiini, et päikeseloojangul Armani smokingutes kõrbe serval pokaal šampust juua, ning hommikul saabunud ülekaalulist miss Marple’it meenutav vanaproua oma halli abikaasaga, kelle kohta Sylvie mulle sosinal usaldas: “Ta on paruness, mees pole midagi, kogu raha on TEMA oma.”

Sylvie kaunis riad’is, kus iga mööblitükk, vaip ja mosaiigikivi on ülima hoolega valitud – maja renoveerimine võttis aega kaks aastat –, hoiavad paksud seinad medina lohakuse ja lärmi eemal. Nii et kellelgi ei tule mõttessegi vestluskaaslasele läheneda teismoodi kui hiirvaikselt ligi hiilides ja siis huultega peaaegu teise kõrva puudutades midagi vaevukuuldavalt öelda.

Nii tegi ka ei kusagilt meie laua kõrvale ilmunud hall härra.

“Parunessil kukkusid hambad välja,” sosistas ta Sylvie’le kõrva.

“Mida!?!?” Suutsin õnneks selle karjatuse endas hoida – info polnud ilmselgelt ka mulle mõeldud – Sylvie aga mitte.

“Parunessil kukkusid hambad välja,” kordas härra. “Kas siin on mõni koht, kust võiks proteesiliimi osta?”

Koolnud kaameli pea

Marrakechi turult on võimalik osta absoluutselt kõike, proteesiliim pole erandiks, ja paruness jõudis kahtlemata koos kõigi oma hammastega õhtusöögile mõnda linna arvukatest restoranidest. Isegi kui uksepoisil kulus ürtide, käekottide, vaipade, küünalde ja auravate supikatelde vahelt liimi leidmiseks mõni tund.

Marrakechi turg, maailma parim koht šoppamiseks, on nagu peaaegu lahendamatu labürintmõistatus – aga põhja pool asuva kunagise impeeriumi pealinna Fèsi medina ja turg on veel muljetavaldavamad. Esmapilgul täiesti hoomamatu, on seal ometigi mingi kord ning mõne päevaga võib juba aimama hakata, kus asuvad nahakaupmehed, kus hennaturg, kus kaamelilihunik.

Viimaseni teavad teed juhatada küll kõik – ehkki kaameliliha süüakse rohkem lõunas, on kaamelihakklihast pallikesed üle Maroko levinud toit – ja raske on teda lõputus müüjaterivis märkamata jätta. Koolnud kaameli pea, tuust peterselli suus, letil olevas lihasortimendis kahelda ei luba.

Talvises Fèsis pole toitev ja tervislik kaamel ainus üllataja lihaletis. Arvukad apteegid on rahvameditsiini küll peaaegu kõrvale tõrjunud, aga on talv, vanad majad kütteta, käes külmetushaiguste kõrghooaeg, ning Coldrexist nõutum kaup on ... siil. Berberi rahvameditsiinis on külmetuse vastu parim siilist keedetud supp. Jäleda maitsega rüübe, mis haige kohutavalt higistama paneb.

Tavamenüü on siiski väga palju maitsvam, nagu kinnitas sagimine kanalettide juures, kus inimesed häälekalt kauplevad ja kanad ootavad tummalt sündmusi pärast loojangut – siis näiteks suvel 50 kraadini kuumenev Marrakech tegelikult alles ärkabki –, mis kena linnu kellegi söögilauale viivad.

Päikeseloojangul algab vist tõesti absoluutselt kõigil teistel päeva ilusaim aeg.

Trummid öös

Loojangul, kui minarettidest kaigub üle linna kutse usklikele, ärkab ka Jemaa el Fna. See hiiglaslik hästilõhnav ja rõõmsalt käratsev väljak Marrakechis oli kunagi kogu Põhja-Aafrika suurim lava akrobaatidele, areen maotaltsutajatele, vastuvõturuum rahvaarstidele, saal trummimängijatele.

Trummid öös on alles, see eksootiline rütm saadab veel kaugel-kaugel medina sügavuseski. Koos nukra pildiga keti otsa aheldatud ahvidest ja kõhnadest kerjustest. Tõsi, see peabki olema pisut õõvastav koht, Jemaa el Fna tähendab “koolnute kohtamist” – kunagi oli see lavaks ka hukkamistele.

Nüüd raiuvad kummimadusid müütavad poisikesed ja isehakanud giidid seal iga ringijalutava inimese tee läbi sama raevukalt kui varem timukad päid. See on väsitav ja tüütu, muu Maroko lahkuse kõrval harjumatu. Ükskõik kui tugev on soov halvasti öelda – ka kõige leebem kaotab ühel hetkel kannatuse –, on seda ikkagi raske teha. Vaesest perekonnast tulles on Marokos oma elujärje parandamiseks võimalusi tegelikult vähe.

Kui sa oled noor ja ilus, istud sa päikeseloojangul mõne Casablanca või Marrakechi trendika baari leti äärde. Sisse astub, ütleme, üks rootslanna, teie pilgud kohtuvad, te tellite joogid, astute välja sooja Aafrika öösse ja suudlete. Ta maksab su joogi eest, ta maksab su taksoarve hommikul ja saadab sulle koju jõudes raha.

Kui sa oled vana ja inetu, vead sa oma räpase eesliga Fèsi medina’s loomadelt värskelt nülitud nahku.

Päike kõrvetab. Niigi kitsad tänavad täituvad vaikselt sadade turistidega. Nad ei vaata sulle kunagi otsa, nad ei küsi luba, kui sind pildistada tahavad, nad unustavad selle eest maksta, isegi pärast sinu kõiketähendavat hüüatust “Mademoiselle!”.

Siis loojub päike.

Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja.