Sealsamas pargi teises servas tegid oma rahvuslikku ülestõusmispüharituaali mingi indiaani rühmituse liikmed. See polnud raha eest turistidele esinemine (mida hiljem kohtas paljudes restoranides, vaid tõsine ürgrituaal - trummid põrisesid, viiruk suitses mitmes anumas korraga, mingitest puuviljadest tehtud kõristid krõbisesid kümnete tantsijate jalgade ümber Nelja Ilmakaare tantsu rütmis. Aga kui mõni turist või uudishimulik kohalik liiga tantsuringi lähedale tuli, suunati ta sõbraliku, kuid kindla liigutusega eemale, et riituse väge ei kahjustataks. Üks kohalik - ju sama rühma liige - suutis mulle puuinglise keeles selgeks teha, et tegu on viljakuse taassünniga, mida presenteeris ringi keskel puuviljade ja lillede hunnikus kükitav noor naine. Rituaal oli muistsete asteekide esivanematelt hoitud põlvest põlve ning selles paigas tegi esoteeriline rühm oma riitust just sellepärast, et ses kohas kesklinnas oli kunagi asteekide impeeriumi pealinn ja ka peatemplid. Tõsi, tähtsaima, jumal Quetzalcoatli templi peale ehitasid vastiku tapjamehe Cortési järeltulijad praeguse Mexico City katedraali.

Kuna aga kogu linn on ehitatud kunagisele järvele, vajuvad linnas kõik vanemad majad, eriti just Cortési kaasvõitleja Pedro de Alvarado poolt tapetud 3000 asteegi üliku tantsu- ja kultuspaigale ehitatud peakirik. Paras, tahaks kohe öelda.

Samas on Mehhikos vaadata päris mitmeid vallutajatest puutumata jäänud muistseid asteekide, tolteekide ja maiade linnu - neid müstilisi paiku mööda me seal maal kaks nädalat ringi sõitsimegi.

Sierra Madre mägedes, paigas nimega San Cristóbal de las Casas, asub üks maiade järeltulijate keskusi. Siin ei räägi paljud veel tänapäevani hispaania keelt ega loe-kirjuta mingis keeles. Tegu on Mehhiko kõige vaesema provintsiga, kus rahvas elab oma iidsetel viisidel. Ühes külakeses nimega Chomula nägime kirikut, kus pühakujude vahel talitasid kohalikud šamaanid, kirikupõrand oli üle riputatud männiokstega ja põrandal palvetasid inimesed, nende ees 13 kaupa reas nelja värvi - mustad, valged, punased ja kollased - küünlad. 13 (nagu ka 20 ja 9) olid maiadel pühad arvud. Valge tähistas ida ja toitu, kollane läänt ja päikest, punane ja must lõunat ja põhja ning keskkohta ehk meie maailma sümboliseeris värv, mis ühe sõnaga öeldes oli ühtaegu nii sinine (taevas) kui roheline (loodus).

Seega oli kirikust saanud mitte katoliku, vaid püha maa-ilma tempel. Muide, ses kirikus oli vastu hambaid saamise ja fotoaparadi lõhkumise ähvardusel keelatud pildistada, ka ei sallinu d kohalikud otse neile suunatud pilditegu ei turul ega mujal - ehk võtab valge mehe masin hinge vangi vms.

Sealkandis tegutseb ka radikaalrahvuslaste või revolutsiooniliste vabadusvõitlejae rühmitus nimega zapatistid, kes tänapäevani mõnikord turismibusse kinni peavad ning "viisakalt, kuid konkreetselt" paluvad turistidel loovutada raha ja kuldesemed revolutsiooniürituse toetuseks.

Selliste isehakanud robinhoodlaste vastu on teel läbi mägede püsti pandud hulk sõjaväeposte, kuid nagu selgub, võib elus zapatisti päris lähedalt näha sõjaväelaste väljasolekust hoolimata.

Et siis sõidab meie 15 eestlasest templi- ja kultuurihuviliste bussikene mööda selvaga palistatud mägiteed, ja ennäe - lendab mööda ühegi eraldusmärgita helikopter. Jõuame külakesse, mille elanikud mingil põhjusel kõik taevasse vaatavad, nagu laskuks sealt oma kunagist lubadust täites Suur Sulismadu Kulukan isiklikult, ja pistavad kõik mingis seletamatus suunas punuma - lapsed ees, mehed-naised järel. Olles jõudnud bussiga juba külakese servale, avaneb meie ees pilt, kus vaevalt sada meetrit teest kõrval põllulapil maandunud helikopterist astuvad välja mustades sukkmaskides mehed, automaatrelvad rinnal rippumas.

Külarahvas seisab aupaklikult teservas ning vaid meie bussijuhi pilk tahavaatepeeglis reedab pinget. Ja siis, ohutus kauguses, pääseb suust kergendusohe.

Aga kui oleme tulnud imekaunist helesinisest ja umbes 30 kilomeetri kaugusel turvaliselt sõjväepostiga kaitstud Aqua Azuli kaskaadidega jõest ujumast ja sõidame Uxmali poole edasi, näeme, et meie tund tagasi tuldud tee on millegipärast suure hulga sõjaväelaste poolt suletud.

Muidu on Mehhiko aga üliturvaline, kohalikud kaupmehed pole pealetükkivad ja on kaubeldes väga ausad - viiekroonise vahetusmündi, mida sa ise ei märkaks tagasi võtta, toob tänavakaubitseja kas või järele joostes sulle ära. Ja millised tänavamuusikud ja milline rahvuslik käsitöö kõigil turgudel! Kohe hing nutab sees, kui kuulen nüüd uudistest, et ses va gripihirmus kõik turism, mis nobenäpp-tädide tikandid kokku ostis, kokku kuivab ning rahvapidusid pidada on keelatud.

Kolmandaks vedamiseks võiks lugeda juhuslikku kohtumist magava boamaoga. Madudekultus oli muistsete Mehhiko kultuuride läbiv motiiv, madu aga kõige püha ja targa kehastaja. Seega kohtuda Suure Maoga on ülim, mida sel maal sinuga juhtuda saab. Enne seda olime näinud tervelt kuut magavat krokodilli, kui sõitsime Sumidero kanjonis Grijalva jõel. Aga siis oli meil mootorpaat ning krokud jõeäärsetel puunottidel või kividel paduuimased ehk siis ainult pildista, ei mingit ohtu.

Boa - snake, nagu teda mulle tutvustati - aga oli pooleteise meetri pikune ja magas otse keset turistide poolt väga armastatud Playa del Carmeni linnakese keskparki tee ääres. Playa del Carmen on tunduvalt meeldivam puhkusepaik kui üleamerikaniseerunud ja kõrghotellidega sealsamas kõrval asuv turismi meka Cancún, mille lennujaama kaudu me lõpuks ka koju tagasi lendasime. Ja mistõttu gripihirmust piiksugi kohapeal ei kuulnud, sest kes see ikka kuurordis peesitavaid turiste hirmutada tahab. Siiani peaks Kariibi mere äärne kurortide kant gripiviirusest puutumata olema, kui internetti uskuda. Eelviimasel päeval jalutasin hotellist linnakese keskosa poole, et osta viimaseid kinke kodustele. Ning kuulsin kahe kohaliku hotelli-boy rõivas nooruki hõikumist tee ääres. "Snake, snake!" vii pasid nad mulle laialt naeratades kutsuvalt. No ja alguses ei näinud, sest puude all oli leheräbu, kuid seal, vaevalt paari meetri kaugusel ta oligi - ilus, läikiv ja end silmusesse kerinud kuningboa. "He sleeps here every day this time," seletas üks noorukitest rõõmsalt, nagu oleks turistile boa näitamine kohe hotelli territooriumi värava juures täiesti igapäevane ettevõtmine. No kui sliibib, siis pole ju vaja peljata, mõtles siinkirjutaja ja pistis ühele noortest meestest oma fotoaparaadi ning 10 peesot pihku, et poiss temast laisa madu-ussiga pilti teeks. Poiss hetke kõhkles, kui teepiirde turvalisusest alla puuderägusse astus, kuid foto tegime ära. Mis näitab veel, kuidas mehhiklased turisti rõõmuks peaaegu kõigeks valmis on.

Tegelikult loodan ma siiralt, et see gripihullus varsti üle läheb. Sest Mehhiko on igatahes üks maa, mida kindlasti tasub külastada. Mitte ainult kultuuri ja ajaloo, vaid ka fiilingu, inimeste, köögi pärast ja kümnel muul põhjusel.