Merimemmede argipäev

Silvia Pärmann käis Lõuna-Korea saartel uurimas, kuidas kohalikud vanaprouad merepõhjast elatist nõuavad. Nii lapse­lapsed kui võõrad kutsuvad neid hellitavalt merineitsiteks.

Ühe mu sõbra kirjad on nagu Pärdi muusika.Neis on vähe, ent väga täpselt valitud sõnu – ja nende ümber meretäis sügavat, tähendusrikast vaikust. Haenyeo, Lõuna-Korea merenaise tööpäeva jälgida on kui lugeda tema kirju.

Udo, nii väike saar, et viie tunniga teeb jala tiiru peale, tukub suvehommikutel päris kaua. Nii et ma kõigepealt kuulsin haenyeo’sid kaugelt ja alles siis nägin. Kümmekond musta peanuppu kadus valjul vilinal hingates vee alla ja Udo saare hommik vilistas neile muretult järele.

See vaikus on tegelikult pinev ja iga vilisev hingetõmme väga oodatud, kui tead, millega naised seal vee all tegelevad. Haenyeo’d veedavad päevas neli kuni kuus tundi merepõhjast käsitsi mereande võrku noppides. Vahel kuni kahekümne meetri sügavuses vees, korraga rohkem kui minutiks vee alla kadudes. Ei mingeid hingamistorusid ega hapnikuballoone – ujumislestad, mask, üks pikk terav nuga peos ja raskused vööle seotud, et kiiremini põhja jõuda.