Metsik jalutuskäik
Lõuna-Indias, Kerala osariigis Kottayami linnas istusin bussile, mis suundus kummipuude istanduste vahel keereldes Kumily ja Periyari rahvuspargi poole. Tunnise sõidu järel läks tee otse mäkke, pilvede vahele. Kitsukest teeussi ääristasid mõlemalt poolt teeistandused ja vürtsifarmid. Vastu matkasid mustadesse linadesse mähitud palverändurid, värvilised pambud pähe seotud.
Lääne-Ghattide tipus asuv Kumily linnake on tüüpilisest India kaosest veidi vaiksem ja ka jahedam. Kui mujal India lõunapoolseimas Kerala osariigis on detsembri alguses päeval põrgulikult kuum, siis mägede vahel on põhjust hommikuti jakkigi selga visata. Indiale harilike heitgaaside asemel lõhnab mägedevaheline õhk hoopis vürtside järele. Vürtsipoode on siin tõepoolest iga kahe sammu tagant – sama palju kui Kannuri linnas kullapoode. Turistipoode leidub samuti, ehkki valgenahalisi turiste on vähe. Enamik inimestest räägib ainult malayalami keelt, osates indlishit (ehk india inglise keelt) vaid minimaalselt, nii et vestlused piirduvad üksnes eesnime, ühe pastaka ja heal juhul päritolumaa küsimisega.
Periyari rahvuspark asub Kumily linnakese keskpunktiks olevast bussijaamast nelja kilomeetri kaugusel. Varahommikul, enne seitset oli maailm valgesse uttu mattunud. Jõudsin kohale just džunglijalutuskäigu alguseks. Viieses matkagrupis olid lisaks minule keskealine abielupaar Kolkatast ja oma mesinädalaid veetev Mumbai noorpaar. Ashila ja Devangi abielu olid sobitanud nende vanemad.
Kõikidele külastajatele anti hiigelsuuri sokke meenutavad kotid, mis tuli pükste peale jalga tõmmata, et kaane oma säärtest eemal hoida. Miskipärast armastasid kaanid eriti just Devangi valgeid Adidase tossusid.
Jalutuskäik algas sõiduga teisele poole järve köiega tõmmataval parvel. Varem olevat pakutud järvel ka laevasõitu, kuni kaks kuud tagasi laevuke põhja läks ning ühes sellega nelikümmend viis kohalikku turisti – india mõistes ainult mõned. Eks ta ole.
Samal ajal treenis kaldal grupp pargivahtidest india noormehi, tehes aeroobikalaadseid liigutusi ja hüpates seejärel järvevette karastuma. Hõimupäritolu giid jutustas, kuidas paari aasta eest olevat matkagrupp kohanud oma teel elevanti – turistid pääsesid põgenema, kuid giid asus elevandiga võitlusse, murdes käeluud ja küünarnuki. Uhkusega näitas mees pikka haava oma paremal käsivarrel. Elevandi asemel märkasime üsna pea puu otsas leemureid ja hiidoravaid, kes meid pähklitega pommitada püüdsid. Ehkki Periyar on eelkõige tuntud tiigrireservaadina, olevat tiigrite reaalne märkamine päevasel ajal üsna võimatu. Tiigrid on omaette hoidvad loomad, nii et pargis elavast neljakümne viiest tiigrist omab igaüks ligi kahekümne viie ruutkilomeetrist ala, mis reeglina jääb avalikest matkaradadest eemale.
Kui eesti metsas seisavad puud enamasti sirgelt ja askeetlikult üksinda, siis India džungli puud aelevad üksteise peal, teineteisest läbi põimudes, justkui looduse lõputus orgias. On muidugi ka üksikuid isendeid, kes pürivad hoomamatutesse kõrgustesse. Üks lind irvitas puu otsas, teine haukus. Puujuurtel ilutsesid lilli meenutavad seened. Jämeda, elastse köiena väänduvad liaanid osutusid märksa tugevamaks, kui ma olin neid filmi/raamatu põhjal ette kujutanud. Eemalt nägime järve ääres vett joovaid piisoneid ning veekoerteks kutsutavaid saarmaid. Mudas ilutsesid värsked elevandijäljed, mööda ruttas üks hõimumees, hiigelsuur kott mugavalt pähe istutatud.
Pargis töötavad enamasti ainult Mannani hõimu liikmed, sest inimesed väljastpoolt ei hoolivat looduse säilimisest, vaid soovivat sellelt ainult suuremat tulu teenida. Hõimlased aga, kellele see on kodu, tegelevad kalapüügiga ja korjavad puukoort (näiteks kaneeli).
Kui kolmetunniselt jalutuskäigult naasime, ootasid meid sissepääsu juures ahvid. Hakkasin seljakotist allesjäänud banaani välja otsima, et see ühele neist ulatada, kui ta seda ära ootamata mul kilekoti käest krabas ja puu otsa pages. Mu värsked Mumbai sõbrad olid kutsunud mind endaga pärastlõunasele “jalutuskäigule pilvede vahel”. Vähemalt nii seda nimetati brošüüris. Kõigepealt ronisime oma kilomeetri jagu ülesmäge, sealt avanes suurepärane vaade Kumily linnale, vürtsiistandustele ning ümbritsevatele mägedele. Ei saanud küll aru, et oleksime pilve sees viibinud, ehkki nii see ilmselt oli. Meie tiimi juhtinud pargivahid pakkusid välja tagasitee läbi džungli.
Mäest alla ronides komistasime värske elevandisita sisse ning kuulsime kusagilt eemalt trompetihääli. Äkitselt sattusime silmitsi india piisoniga, kellest meid lahutas vaid umbes kümme meetrit. Piisoni sarved põrnitsesid meid ähvardavalt põõsa tagant, kuid õnneks otsustas ta ise lahkuda.
Edasi matkates jäid pargivahid järsku vait, kuulatasid ning vahetasid malayalamikeelseid fraase. Tekkis küsimus, kas oleme eksinud. Hoopiski mitte – järgmise põõsa tagant piiludes avanes vaade all orus bambusepõõsast krõmpsutavatele elevantidele. Kokku kuus halli metsikut hiiglast. Teel Kumilysse olid kaasrändurid mind hoiatanud, et rahvuspargis ei pruugi ühtegi looma näha, nii et see oli tõeline vedamine. Hiilisime poolkükakil varitsedes edasi, kuni tee rahvuspargist väljumiseks viis otse elevantidest mööda. Ühest neist jooksime mööda suisa paari meetri kauguselt, justkui sõda mängides.
Niipea kui olime möödunud, haistsid elevandid oma suurte lontidega inimese lõhna ning tõid kuuldavala sõjahüüde. Tormasime kogu tiimiga mööda teerada edasi hõimuküla poole, meile järele nad enam ei jõudnud. Elevantide kohtamine polevat sugugi tavaline ning meil tuli olla väga õnnelik sellise juhuse (ning terve nahaga pääsemise) üle. Külastust Periyari rahvusparki tasuks hoolega ette planeerida, sest olenevalt vihmaperioodist võib see olla ilmastikuolude tõttu suletud.
