Oh Tallinn, pornide linn! Tsau, Tallinn! Ma käisin Helsingis. See on suur reis inimesele, kes pole isegi Lottemaal käinud. Valus kogemus, sest ma pidin pärast Eestisse naasma ja mulle meenus eriti eredalt, et elan Ida-Euroopa sovetlikus s***augus.

Laevas olid vanainimesed kõik nutitelefonides, mis olid rivaaliks kõikjale topitud mänguautomaatidele. Neid mänguautomaate pidi Helsingis olema igal pool, täiesti lambikohtades, nagu toidupoodides ja mustikarabas, sest keegi Soome valitsusest pidi nende üle monopoli omama või vähemalt nii mu informaator paljastas. Enamik vana­inimesi istus üksi ja välja nägi nagu viibiks nad Dante purgatooriumis: lihtsalt morni ilmega vanemad inimesed, kes ei tea, kas nad on elus või surnud või taevas või põrgus. Lihtsalt ootavad ja vahepeal panevad masinatesse münte juurde.

METROPOLIST PIMESTATUD: Mikk Pärnits Helsingis.
METROPOLIST PIMESTATUD: Mikk Pärnits Helsingis.
Mingi aeg hakkab mängima laevabänd, kaks keskealist muusikut. Arvan, et see rahvas läheb ikkagi põrgusse. Keset päevavalgust on see eriti karm vaatepilt ja kõik on veel kained ka. Umbes tosin inimest jälgivad bändi, käed rinnal risti ja ilmed sellised, nagu nende pojapoeg teataks, kuidas ta sai just HIV-diagnoosi. Mõtlen, et selline parvlaev võiks vabalt eksisteerida keset Eesti maismaad ja mootorid töötaksid ning inimesed paneksid seal samamoodi pidu ja maksaks parvlaeval viibimise kogemuse eest sama hinda. Mõtle, gigantne Silja Line’i mahakantud parvlaev keset Viljandimaa põldu, mis ümbritsetud parklast. Kõik oleks nagu päris puhastustuli ja kui inimesed üle parda kukuvad, siis maanduvad nad endisele rapsipõllule.

Rootsi on parem Soome ja Soome on parem Eesti ja Eesti on parem Ukraina ja Ukraina on parem Kongo ja sadamasse jõudes võtab toll mu kohe rajalt maha. Olen üksik, üleni musta riietatud seljakotiga noormees, JP save me! „Hello, can I see your ID?“ küsib toll ja et mida ma Helsingis teen. Vastan, et ma olen ajakirjanik, kes läheb õhtul tagasi ja kirjutab oma muljetest reisilugu. Seljakott läheb röntgenisse. „Ah yes, I can see your pencil! Have a nice trip!“ Mul oleks võinud pommivöö ümber olla või Hermanni torn pe***s ja oleks vabalt üle saanud.

Sadamas olid kohe piletiautomaadid ühistranspordi jaoks. Ei, aitäh, kõndisin jala kesklinna. Oo Helsingi, tornide linn! Ainult kahte puust maja nägin, kõik muu ikka kivist. Tänavatööde käigus lahti kaevatud kolmemeetrine kaevik sisaldas põhjas suurt kivirahnu, mis meil leidmise korral koheselt pühakohaks oleks kuulutatud: ei tohi sealt tänavat üle teha, sest vanad, tuhat aastat tagasi hävitatud jumalused võivad pahaseks saada ja Punaarmee tõuseb taas üles. Soomlastel oli veel normaalseid asju, nagu näiteks ei mäleta, et kesklinnas oleks olnud üldse Soome lippe näha või mingeid perversseid etnosuveniiride poode. Helsingi elab olevikus, Tallinn minevikus. Tallinn on suur vabaõhumuuseum, kus meie tänapäev meenutab soomlastele kindlasti nende kuuekümnendaid. Soomlased vaatavad meie linnu, nagu meie vaatame telekast katastroofe ja autoõnnetusi: „Mõnus, et meil nii ei läinud.“

Helsingil on oma konkreetne lõhn, mida saab iseloomustada kõige paremini kui segu värskelt küpsetatud toidust ja toimivast tehnoloogiast. Seda lõhna pole ma kusagil enne tundnud. Linnas ilmus ja kadus see ennustamatult. Proovisin väga kaua aru saada, kust see tuleb, aga seda oli võrdselt kohvikute ja kontorite ees. Ma ei tea, kas vanainimesed jäid laeva või sõitsid kohe ühistranspordiga oma küladesse, kuid Helsingis olid kõik noored – isegi vanurid. Mingi hetk sain aru, et meie vanainimesed on läbi kukkunud sotsiaalhoolekande tõttu murtud ja hüpervanad. Vanad isegi enne neljakümnendaid, kus kehv tervis, orjatöö ja eksistentsiaalne vaakum on kiirendanud looduslikke protsesse punktini, kus mehed sandistuvad ja lähevad kortsu ning naised lähevad üle keha halliks, kuna neid ignoreeritakse ja marginaliseeritakse kui läbikukkunud sõdureid, kes ei suutnud üleval pidada joodikust meest või sünnitada armee jaoks piisavalt eestlasi.Helsingi tänavatel polnud mingeid morne molusid, kahtlustavaid pilke ja surnud silmi. See on Eesti, mis võinuks olla.

Juba kolm kuud Soome shotibaaris töötanud Eesti neiuga juttu ajades mainis ta, et pole üldse ebatavaline näha ühes lauas istumas seitsmekümneaastast ja kahekümne kahe aastast inimest, omavahel elavalt kõnelemas ja maailmaasju arutamas. Vanemad inimesed on aktiivselt ühiskonda kaasatud, meil aga maha kantud koos santide ja narkomaanidega. Kindlasti mängib oma osa elatustase ja varaline kindlustunne. Soomes polnud olelusvõitluse tunnet, Eestis on kogu aeg olelusvõitluse tunne, kus sa ei taha olla nõrk või ohver. Me elame varemetes, oleme kõik turistidele kostüümides esinejad ja väljaspool turismihooaega võitleme üksteisega leivakoorikute pärast. Kas sellist tiiki me tahtsimegi?

Helsingis olid kõik noored – isegi vanurid. Mingi hetk sain aru, et meie vanainimesed on läbi kukkunud sotsiaalhoolekande tõttu murtud ja hüpervanad.

See toob mind idiootsete lehepu­hurite juurde, mida meie linnavalitsused on moderniseerimise mõttes kümme aastat peale muus maailmas trendi kadumist odavalt hankinud. Meil lehepuhureid kasutada on nagu aidsile plaaster ­panna. Lehepuhurid ise on nagu masinateks muudetud poliitikud, lärmakad ja kasutud vingugaasi levitajad. Kon­­trastina on ­tänavad ­prügised, rändom-põõsaid täis ja täis kus­tud. Meie elupaik iseloo­mustab me hinge­elu, vaimset ­seisundit. ­Helsingis ei olnud paista min­git rahvuslikku alaväärsuskompleksi, isegi teenindajad olid rõõmsa­meelsed. Kogu mentaliteet oli teine, mitte nagu Tallinnas, kus sulle lastakse ka magades näkku lehe­puhuriga, mis on sümboolne näide surevast kultuurist, sest hingab ainult välja.

Okidoki! Ma märatsevaid moslemeid Soomes ei märganud, küll elasid harmoonias koos kõik rahvused. Ma tegin märkmeid. Tuttav 21aastane neiu tahaks Soome pikemalt jääda, sest seal ei käperdata sind tänaval, on vähe natsionalismi ja noored on kaasatud ühiskonnadebattidesse. Eestis pole, sest kas sul on mõni väga vana sugulane, kes ei lase oma maja juurest ühtegi puud või põõsast maha võtta? Ta ei lase, sest ta ei taha tüli ega muutusi. Ta tahab elu lõpuni vaadata ETVd ja olla loomulikus Xanaxi high’s. Muutused on kõhedad, sest surm on suurim muutus. Kõik peab olema muutumatu. Siis on hea turvaline. Nõukogude Liit peab kestma ja seda unelmat ei tohi rikkuda mingid sotsiaaldemokraadid ega pederastid.

Eesti tänavatel on see surma hais, väljasureva riigi hais, mida Helsingis polnud. Mitte et Soome oleks heaoluriigi tippnäide, kuid seal on vähemalt liigutud edasi ja ei kardeta muutusi, vaid nendega kohanetakse. Meil on lehepuhurid ja Eesti lipuga lambavillavestid. Noored peavad olema vanad, elama minevikus ja võtma üle vanade traumad ja vanad omakorda kardavad, et neid hüljatakse ja kellelgi pole raha ravimite või hooldekodu jaoks. Kui ma tagasi Tallinna jõudsin, nägin esimese poole tunniga kolme lehepuhurit.
EESTIS ON LEHEPUHUR: Soomes on Burger King.
EESTIS ON LEHEPUHUR: Soomes on Burger King.

Oh Tallinn, mornide linn! Selles riigis elamise plussiks on muidugi see, et siit välja minnes tuled mujal palju paremini toime, sest oled elanud Klooga ­koonduslaagris ja ellu jäänud. Järgmine kord, kui Tallinna vanalinnast läbi lähed ja soome turiste näed, siis pea alati meeles, et sa viibid gladiaatori­areenil, kus sinu elu on välismaalase ­lõbustus ja kergendus. „Paljudel on kehvemini,“ mõtlevad nad tagasiteel laevabändi kuulates ja kui nad koju jõuavad, siis kallistavad oma lapselapsi. „Kui sa paha laps oled, siis lähme Eesti kruiisile ja me sõidame Elvasse või Tartusse ja seal näed, kuidas neegrid elavad.“

Soome poodides olid paljud kaubad muidu umbes 25% kallimad.

Lugu ilmub lühendatult.