Miljardivaatega välikäimla
Seda ongi raske märgata, kui reisite säästuklassis. Ma tean ainult ühte eesti turisti, kes reisis nagu rikas indialane. Temast kirjutas Krister Kivi oma raamatus „Ime!“. See taiplik daam sai juba lennujaamast New Delhisse sõites aru oma võimaluste piiridest, võttis toa luksushotellis ja ei väljunud sealt mitte kordagi. Täpselt nagu rikas indialane. Ta tellib takso hotelli treppi, et käia ärikohtumisel ja templis, kuid ei kolista inglastest mahajäetud rongiga ringi, et jälgida aknast, kuidas külarahvas raudteevallil oma häda kergendab.
India on mitmekihiline ühiskond. Eri kihid ei puutu kokku ja ei teagi, kuidas teised elavad. Vahel süüdistatakse intellektuaale maaelu romantiseerimises, mis võtvat külarahvalt viimsegi võimaluse vaesusest välja tulla. Ent maaelu inspireerib kunstnikke. Ka mina mõtlen praegu, kas osta trendikast veebipoest moodsad püksid, kuhu on vanas käsitöötehnikas trükitud stseenid külaelust. Onnid, härjarakendiga kündev mees, sirbiga vilja koristav naine, laulu- ja tantsutrupp, paar hirve külaserval... Need püksid maksavad 35 eurot ja ma pean neid kalliks. Külarahvas neid ei ostaks, aga pükste peal on nad silmapaistvalt rõõmsameelsed ja ma usun, et nii ongi. Neile meeldib see elu, mida nad elavad. Kui ei meeldi, selleks on ka lahendused olemas. Optimism on valdav.
Vaid vaesed valged ehk white trash, kes rongiga ringi kolistab, on häiritud paljaste tagumike rohkusest. Ja imestab, miks maailma glamuurseim filmistuudio Bollywood tegi filmi „Toilet: A Love Story“, mille keskseks teemaks on kempsude puudumine India vaesemates majapidamistes.
Ma usun, et filmile on sotsiaalne tellimus, sest viimasel ajal on kempsud moodi läinud. Kuid inimesed, kes on harjunud end kergendama vabas õhus, ei taha pisikesse putkasse sulguda. Kui sa ei häbene ennast, siis on seda looduses teha palju lahedam. Näiteks vaatega „päikesetõus Gangesel“, nagu meie linnaserval. Inimesed naudivad oma hommikut.
Oi, ma unustasin naised! Hoolitsev Kohvri toimetaja tuletas mulle meelde, et üksik palja pepuga naine põõsa all tõmbab ligi madusid ja vägistajaid. Tõsi, see oht on reaalne. Ent kui naist ümbritseks Eesti maatüüpi välikäimla, ei lahendaks see vägistamise probleemi, mis on viimasel ajal jõudnud ka kõrge kempsukultuuriga Euroopasse.
Ma olen ise ka olnud bussireisidel täbaras olukorras, sest ülerahvastatud maal, kus metsad on suures osas maha võetud, on väga raske intiimset nurgakest leida. India naised õppisid püsti pissima palju varem, kui eesti naiskunstnikud selle teema üles võtsid.
Ent ärgem vaadakem maailma vaid negatiivsest küljest. Paljud asjad, mis meie meelest on lubamatud või sobimatud, meeldivad teistele üliväga. Nad hoiavad neist kinni mitte võimaluste puudumise pärast, vaid soovides jätkata armsakssaanud harjumusi. Neile meeldib nende elustiil, nii nagu teile meeldib teie oma.
Teile meeldib potsatada oma paljas tagumik prill-lauale, kus on enne teid istunud paljud paljad tagumikud, mille puhastamiseks pole kasutatud vett, vaid õhukese paberiga kolibakterid maha nühitud. Üle kolme aasta Euroopas käies tundus see mulle ropp ja ebahügieeniline. Aga teie meelest on lääne kempsud parimad, eks ole. Nii on paljude maailma asjadega. Isegi suurimad antirassistid ja natsikütid on veendunud euroopalike väärtuste ülemuslikkuses.
Ärge tehke ennatlikke järeldusi oma kultuurist lähtudes. Lääne turistil on raske idamaalase sotsiaalset seisundit hinnata, sest ta ei tunne looduslikke materjale. Teie ostate kaubamärki, nagu meie ostame tooraine kvaliteeti ja käsitööd. Gangese ääres on paljud mehed valgesse kangasse rüütatud, nii kõige rikkam maaomanik kui kõige vaesem kerjus. Turist teeb alati ainult ühe järelduse, aga elu on märksa rikkam.
