Ma valisin Kansase, sest seal elas onu Feliks ja kuna ma teadsin Ameerika tegelikku suurust: poolestki oli mulle küllalt. Kavatsesin sõita läände, Californiasse, et nagu Hunter S. ­Thompson "tõmmata baikerite baarides kanepit", "tunda jalgadel kõrbevat õli" ja sõita, "vihm silmi peksmas ja lõug hirmust krampis".

Aga nagu kõik, kes on M-iga sõitnud, teavad, ei ole see sõit, vaid jõukatsumine. Niisiis veetsin ma suure osa ajast lenksus mõistatades, mida see M õieti tähendab. Igal juhul mitte Mõnus - hoopis sobivam tundus Mure. Kui see oleks olnud ingliskeelne nimi, siis oleks ta ilmselt tähendanud Mess või Mistake. Aga kuna tegu oli Vene rattaga kogu tema haisvas ja tossavas hiilguses, siis kammisin läbi ka oma kasina vene keele sõnavara. Lõpuks otsustasin, et M tähendab Mучитель või - kuna ta peaaegu pidevalt katki läks - Mёртвый.

Minu ettekujutused romantilisest reisist üle lillevaibaga kaetud mägede, puhtast hapnikust kopsudes ja rinnakast blondist hääletajast külgkorvis ei langenud kuidagi tegelikkusega kokku. Enamiku ajast passisin ma mingite väikelinna töökodade juures, kuni Ameerika mehaanikud ja nende kamraadid ümber M-i tiirutasid ja selle ehitust uurisid. "Kuidas on võimalik, et me kartsime riiki, kus selliseid mootorrattaid tehti?" irvitas üks alla kolmekümnene mehaanik Kansases Russelli lähedal. "Vii ta parem vanarauaks ja hangi endale japside ratas."

"Tegelikult," ütles teine tarkpea vanade rehvide otsas istudes ja jääkirmega pudelist Coca-Colat lonksates," on see Saksa ratas. Russid said need sakslastelt sõjakahjude katteks. Vabrikud võeti tükkideks, tõsteti vagunite peale ja viidi kõige täiega Venemaale."

"Võimalik," vastas mehaanik, "aga rõve ront on ta sellegipoolest."

Aga ta oli minu rõve ront ja meeldis mulle. Ja tema pluss oli see, et ta oli algeline ja lihtne. Kuigi mina teda remontida ei osanud, tuli iga maapoiss sellega toime, ja kui mõni osa ära pudenes, leidus alati mõni kohalik MacGyver, kes aianurgast rohu seest leitud kraamist uue kokku keevitas. Kaks nädalat pärast mu teeleasumist oli asendatud osi nii palju, et Vene rattaks oli teda juba raske nimetada. Jõupingutust nõudis ta muidugi endiselt. Aga vähemalt töötas.

Kansase tasandikel peatusin ma kõigi osariigi vaatamisväärsuste juures: maailma pikim preeriakoer, maailma suurim käsitsi kaevatud kaev, maailma suurim nöörikera, maailma suurim molbert ja maailma suurim pallasiitmeteoriit. Kõik need elasid lootuses meelitada peatuma mõni mööda sõitev autoturist igavleva lastekarjaga. Aga minu M lõi nad kõik üle. Ma olin tõeline superstaar.

"Näe, Red Baron!" hüüdsid lapsed, ehkki mu ratas oli musta värvi ega lennanud üldse nagu arvutimängus. Kuna ma ei olnud karvane ja habet ega nähtavaid vanglatätoveeringuid mul ka ei olnud, siis ei ajanud ma turistidele hirmu nahka. Nad tõid mulle külma õlut, et ma lubaksin neil külgkorvis pilti teha.

Rohkem kui kolm tuhat kilomeetrit edasi, kui ma viimaks ookeani nägin, ei tundnud ma üldse sellist meeleülendust, nagu kirjeldab Thompson. Ma olin rampväsinud. Ja üleni sopane. Põhja-Californias on ookeanis vesi ujumiseks liiga külm. Ma unustasin Thompsoni ja meenutasin Kerouaci, kelle unistus oli koidu ajal Seine'i vett visata. Vaikne ookean ei ole ­Seine, aga see tundus õige impulss. Püksiluku kinni tõmmanud, pöördusin ümber ja astusin minema, jätnud M-i teeserva. Vargad ja pätid on liiga targad, et teda puutuda, aga juhtumisi võib mööda minna mõni rännumehest hingesugulane. Temale pilgutab selline ratas kohe silma.